Kaheksa müüti perevägivallast

Foto: Marko Saarm

PEREVÄGIVALLA kogemuse tunnistamine on endiselt tabu, seda ei soovita avalikustada. On hulk uskumusi või väärarusaamu, mis takistavad perevägivalla ohvritel abi küsida, õigustavad vägivallatseja käitumist ja lubavad vägivallal jätkuda. Statistika on ehmatav: iga kolmas naine Euroopa Liidus ja Eestis on kogenud mingit liiki füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda alates 15. eluaastast.

Vägivalla kohta käivate müütide ümberlükkamine on vägivalla all kannatajate huvides. Tähtis on julgustada neid abi otsima ja panna vägivallatsejad oma tegude eest vastutama.

ESIMENE MÜÜT: kui vigastusi ei ole, ei saa vägivald kuigi suur olla.

Füüsilist vägivalda on tõesti lihtsam märgata ning sellepärast on see vägivalla vorm inimestele kõige enam tuttav. Ent on teisigi perevägivalla liike, mis kannatanuid tugevasti kahjustavad: kontrolliv käitumine, emotsionaalne väärkohtlemine, seksuaalne vägivald, majanduslikud piirangud. Hingehaavad, mille jätab vaimne vägivald, võivad olla sama sügavad ja raskelt paranevad kui vigastused, mille põhjustavad löögid ja raputamised.

Ligi pooled naistest on kogenud vaimset vägivalda. Neid on halvustatud või alandatud, ähvardatud füüsiliselt haiget teha, keelatud kodust lahkuda, jälitatud, pandud luku taha või võetud ära autovõtmed, pangakaart või raha.

Vägivalla kohta käivate müütide ümberlükkamine on vägivalla all kannatajate huvides.

TEINE MÜÜT: naised ja mehed kasutavad vägivalda võrdselt.

Kindlasti on naisi, kes kohtlevad oma meessoost partnereid väga halvasti: solvavad neid, püüavad kontrollida, alandavad nii omavahel olles kui teiste ees. Sellise kohtlemise mõju meeste elule võib olla suur. Kuid siiski: kas kohtame mehi, kelle karjäär katkeb pideva kriitika tõttu? Või mehi, kes kardavad oma elu pärast ja põgenevad partneri eest varjupaika teises Eesti otsas? Statistika nii Eestis kui mujal maailmas näitab, et kaheksal või üheksal juhul kümnest on paarisuhtevägivalla ohver naine.

KOLMAS MÜÜT: ta on selle ära teeninud ja ise provotseeris vägivalda.

See müüt põhineb uskumusel, et vägivallatsejal on justkui õigus hinnata oma partneri käitumist ja karistada teda «sobimatu» käitumise eest – partner kulutab liiga palju, viibib liiga palju kodust eemal, näägutab. Vägivallatsejad püüavad leida oma vägivaldsele käitumisele järjest uusi põhjendusi.

Eestis tehtud uuringud on näidanud, et kahjuks on seniajani levinud ohvreid süüdistavad hoiakud. Küll oli seelik liiga lühike või olid elukombed kerged.

Mitte keegi ei ole ära teeninud füüsilist või vaimset vägivalda. Tuleb meeles pidada, et kannatanute süüdistamine takistab neil abi küsida ja võimaldab vägivallal jätkuda.

NELJAS MÜÜT: alkoholi tarvitamine põhjustab vägivalda perekonnas.

Vägivaldse käitumise põhjuseks on võimu ja kontrolli vajadus. Alkohol annab vägivallatsejale ettekäände oma tahte maksmapanekuks. Nii alkoholi liigtarvitamine kui perevägivald on levinud probleemid ja seega ei ole üllatav, kui need mõlemad esinevad ühel ja samal inimesel koos.

Enamik vägivallatsejaid ei ole siiski sõltlased ja nad väärkohtlevad oma partnereid ka siis, kui on kained. Tõsi on, et alkoholi liigtarbimine võib vägivallatseja julmust või tujukust tunduvalt suurendada. Terapeudid ütlevad, et vägivallatsejate puhul ei ole sugugi harv selline olukord, kus nad muutuvad sõltuvusest vabanemise järel hoopis vägivaldsemaks: mittejoomine ärritab ja nad elavad seda välja pereliikmete peal.

VIIES MÜÜT: vägivalla all kannatajad saavad ise vägivaldsest suhtest lahkuda.

Jah, see on tõsi. Kuid vägivaldsest ja kontrollivast suhtest on väga keeruline lahkuda. Tihti jätkub vägivald ka pärast paarisuhte lõppemist.

Ohvrid jäävad vägivaldsesse suhtesse väga erinevatel põhjustel. Neil on piinlik, et neil on vägivaldne partner. Nad hoolivad oma partnerist, ehkki too võib vahel vägivaldne olla. Neil on hirm jääda üksi ja eemale sõpruskonnast. Nad kardavad enda ja oma laste elu pärast. Neil on hirm kaotada õigus kasvatada oma lapsi ...

Hoolimata nendest hirmudest on oluline mitte jääda üksi. Tuleb leida keegi, keda saab usaldada, ja asuda looma vägivallavaba elu. Kui tundub, et lähedasi usaldada ei saa või nad ei ole kättesaadavad, pakuvad perevägivalla ohvritele tuge naiste tugikeskuste ja ohvriabi töötajad.

KUUES MÜÜT: peredes ikka juhtub ja teised ei peaks sekkuma.

Vägivald ei ole peresuhete loomulik osa. Lähisuhtevägivald on kuritegu ning see võib kaasa tuua vigastusi ja vaimse tervise probleeme.

On üsna palju neid, kes vaatavad mööda ja teevad näo, et ei märka. Põhjusi võib olla mitu: nad ei taha sekkuda teise ellu, vägivallatseja on neile tuttav ja nad ei taha probleeme, nad ei usu vägivalla raskust. Siiski, järjest enam sekkuvad ja pöörduvad politseisse ka naabrid ja sugulased, kui kuulevad naaberkorterist kukkuvate asjade heli ja karjumist või märkavad vägivalla tundemärke. Kõige tähtsam on, et vägivaldsust ümbritsev vaikus saab murtud.

SEITSMES MÜÜT: perevägivald on peamiselt kehvemal järjel inimeste probleem.

Uskumus vägivallatsejast kui võrdlemisi vähe haritud lihttöölisest mehest loob eksitava pildi. Nii jääb tähelepanuta tõsiasi, et ülikooliharidusega ja kõrgel ametikohal töötavate meeste seas on vägivalla kasutamine partneri vastu enam-vähem sama levinud kui teiste meeste seas. Edukas ettevõtja, kohaliku omavalitsuse volikogu esimees või spordiklubi treener ei seostu nii kergelt jämedakoelise rusikakangelase kujundiga, sellegipoolest võivad kõik eespool mainitud olla kohutavad partnerid. Ja mida võimukamal positsioonil on vägivallatseja, seda raskem võib olla ohvril vägivaldsest suhtest vabaneda.

KAHEKSAS MÜÜT: lapsed ei ole teadlikud vägivallast nende kodus. Nemad ei ole ohvrid.

Kodune elu koos vägivallatsejaga võib olla lastele sama stressirohke kui nende emale. Ka siis, kui lapsed ei ole otseselt füüsilise vägivalla all kannatajad, tajuvad nad tülisid ja pingeid. Kui nad kuulevad karjumist ja solvanguid, on nad oma vanemate pärast mures. Kui vägivallatseja peksab seinu või lükkab ümber mööblit, haarab lapsi veel suurem hirm ja see saadab neid ka rahulikumal ajal.

Nendel lastel esineb rohkem käitumisraskusi ja tähelepanuhäireid, samuti agressiooni, mõnuainete kasutamist, depressiooni ja enesevigastamist ning muid stressirohkele lapsepõlvele omaseid probleeme. Laps, kes on ema vastu toime pandud vägivalla tunnistaja, võib saada ränga trauma.

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist.)