Filmiarvustus. Stalini surm kui suur ropp stardipauk

Stalini surmast üritab sarnaselt julgeolekujuht Lavrenti Beriaga kasu lõigata ka tulevane NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Hruštšov, keda kehastab Steve Buscemi (paremal). Foto: Forum Cinemas

Et huumor on ideoloogiaülene nähtus, pole filmi «Stalini surm» nautimise võti ladus orienteerumine kommunistliku režiimi piinlikes iseärasustes. Totalitaarse režiimi ahelais elanud inimesed ei peaks filmist otsima ajaloolist täpsust, vaid kasutama kuldset võimalust lasta meelevaldsel ajastutõlgendusel lõpuks ilma kahetsuse ja kurbuseta täita tukslev-trööstitu fantaasiatühimik Nõukogude Liidu toimimise kulissitagustest.

«Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha.» Nii kirjutas Jaroslav Hašek oma teoses «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil».

Satiiri suurmeister, režissöör Armando Iannucci söödab teravmeelse huumori­prisma kaudu vaatajale supilusikaga kaaviari, nagu oleks kindralitele ja peasekretäridele saja grammi kõrvale kohane. Nõnda võime olla lõpuks tunnistajaks Kremli kunagiste põlisasukate kompromissitult halenaljakale võimuvõitlusele. Nõukogude Eesti viimaste hingetõmmete ajal ja hiljem sündinud kinopublikule pakub äratundmisrõõmu ehk just ajaloolaste konsensusruumist väljapoole jääv Nõukogude Liidu poliitilise kultuuri äraspidine käsitlus, mida pilgates mu vanaisa kasutas pahatihti luuleridu: «Perset Roosi, teen kolhoosi. Sitamaja pole vaja, situn ümber elumaja.»