Heiki Raudla kodu on tulvil aardeid

Endise pedagoogi ja poliitiku Heiki Raudla maja Paalalinnas on väljastpoolt tagasihoidlik, ent selle sisemuses peituvad pererahvale olulised aarded.

«Paljud tuttavad on öelnud, et minu maja on seest suurem kui väljast,» sõnab Heiki Raudla. «Siin on tõesti ruumi piisavalt. Leian öömaja ka tuttavatele ja sõpradele.»

Kokku on eramus 130 ruutmeetrit põrandapinda, ent selle arvu kaalu kahandab tõik, et katusekorrusel on ruumi napimalt. Et ebastandardsesse paika tavaline mööbel ei mahuks, on sinna ehitatud seinakapid. 

Valmis aastal 1939 

«Selle maja ehitas 1939. aastal püstpalkmajana Saare-nimeline mees,» räägib Heiki Raudla. «Toona oli teisel korrusel vaid pööning, kus oli kruus ja liiv, ning katusel puudus soojustus sootuks. Hiljem elas siin Linda Hanso, kes mängis noorena Eesti naiste võrkpallikoondises. Tema sugulane, kes elas vanemas eas ühes toas, oli Viljandi tuntud fotograaf.»

Kahte korrust ühendab puidust trepp.

FOTO: Marko Saarm

Vana maja ostis Raudla säästude eest 2002. aastal. Et see oli kehvas seisus, tuli veel suurem summa välja käia remondi eest – selleks sai võetud pangalaen. Alles jäi vaid kest. Maja sai 2,5 meeri võrra pikemaks ehitatud ja osa katust uuendatud. Elamiseks kohandati ka katusekorrus.

Uuenduskuuriga sai eramu seina vahele kivivilla, tavakohase 30 sentimeetri asemel 20 ning ajaga on seegi veidi kokku vajunud.

«Ega ta kõige soojem ole, aga ongi hea: jagub värsket õhku. Oleks jube, kui peaks elama täiuslikult soojustatud umbses majas,» arvab peremees.

Maja köetakse peamiselt ahju ja kaminaga, veidi annab tuge õhksoojuspump. «Ja läbi akna on päikeseküte ka,» naljatab Raudla.

Ehkki ta on mõelnud ka linna keskküttega liitumisele, on see plaan esialgu kalevi all. «Uus remont sai alles viis aastat tagasi tehtud ja moodne ahigi tellitud. Pottsepp tegi head tööd – kuu aega meisterdas, peaaegu elas siin. Ahi sai ilus ja peab hästi sooja.» 

Sajandine tammelaud

Peremehe hinnangul oleks uue maja ehitamisele kulunud sama palju raha kui vana renoveerimisele, aga oma valikut peab ta igati õigeks. «Mul kasvab siin näiteks 100-aastane tamm, põllumajade puhul sellist luksust ei ole. Ja linnaosa on mõnus – vaikne ja rahulik.»  

Raamaturiiuleid on majas kõikjal.

FOTO: Marko Saarm

Kui algul oli krundi suurus 2500 ruutmeetrit, siis kruntide tihendamise ajal kahandati seda 1053 ruutmeetrini.

«Mina olen väiksema krundiga rahul,» nendib Raudla. «Praegugi kulub niitmisele suviti palju aega, suurema ala puhul vajaks suisa traktorit. Aias olen palju teinud. Sees elanud proua oli lõpuks ju üle 80 aasta vana, ega ta aeda korras hoida jõudnud.»

Aias on kasutatud ka haljastusfirma Floreas abi.

«Vahel sirguvad puud ja põõsad suureks, ise ei söandakski nii palju kärpida kui õppinud spetsialist. Peasooviks on aga, et aias oleks ilus ja rahulik ise istuda ja vahel külalisi võõrustada,» kõneleb Raudla.

Peegel nagu laeva rooliratas

FOTO: Marko Saarm

Viimane suur ehitus oli kuur. See lõi ühtlasi mõnusa sisehoovi. 

Maja ehib palju vanaaegset mööblit, millega Heiki Raudla ja tema elukaaslane Riina Eigi on ütlemata rahul. Teisel korrusel näiteks on auväärne tammepuust töölaud. See ligikaudu 100-aastane mürakas on stiilne ja mugav. Renoveerimine läks peremehe kinnitusel kaks korda kallimaks, kui tulnuks välja käia uue sellise laua eest.

Et Heiki Raudla on tuntud kirjamees, on mõistetav, miks majast leiab umbes 3000 raamatut. «Lugemine stimuleerib mõttetegevust ja tänu sellele olen saanud jälgida vaimuhiiglaste mõttemaailma,» sõnab ta.

Raamatuid peabki Raudla oma kodu suurimateks aareteks. «Viimane teos, mille soetasin, on Ernst Kollisti 1933. aastal väljaantud kokaraamat. Sellest Uue-Karistes sündinud mehest sai Inglise kuninga George VI kroonimispidustuste peakondiiter. Järgmises Sakala Kalendris tuleb minu sulest tema väike elulugu.»

Tulvil ajalugu

Allkorrusel elutoas olevast antiiksest puhvetkapist kõneldes ütleb Heiki Raudla, et sellega on ta samuti väga rahul ega ole midagi sarnast kusagil mujal kohanud. Käsitööna valminud kappi ehivad keerukad stiilsed nikerdused. Selle ostis Raudla kunagi Paalalinna lähedal tegutsenud vanakraamipoest. 

Töötoas on aukohal tammepuust laud.

FOTO: Marko Saarm

Majast leiab ka maale. Viljandi vaatega taies näiteks sai ostetud Viljandi Sahtli poest viie euro eest.

«Mari Vallikivi (Kondase keskuse juhataja ja kuraator – toimetus) palus seda oma näituse jaoks. Ta uuris, millega on tegemist. Selgus, et autor on Ilmar Torn, kes oli pärast sõda paar aastat Sakala vastutav toimetaja ja hiljem Eesti kunstnike liidu esimees,» jutustab Raudla.

Seinalt leiab ka 1908. aastal Pauluse kiriku tornist tehtud pika koloreeritud foto, mis näitab, milline oli toonane Viljandi. Kaminasimsil seisab püha Franciscuse munga kuju. Nimetatud kuju on ostetud Tartumaalt Peipsi äärest Nina külast antiigipoest. Lisaks on elamises palju eri suuruses ja eri materjalidest elevandikujusid ning pudeliavajaid. 

Kokkuvõttes arvab Heiki Raudla, et tema majas on koos palju eri stiile ning lähtutud on mugavusest ja ilust.

«Olgem ausad, see kodu on stiilitu, pigem on see üks vana mööbli ladu,» nendib Tallinnast pärit elukaaslane, professionaalne sisekujundaja Riina Eigi muigamisi.

«Vana mööbli ladu kõlbab minutaolise ajaloohuvilise kodu määratluseks suurepäraselt,» lausub Heiki Raudla rahulolevalt.

Tagasi üles