Vaba mõte. Päris arutelu koht

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

«Ei teadnudki, et aastavahetusel peab hümni ka laulma. Jälle pahasti.» Nii võttis üks mu tuttav Facebookis kokku oma mõtted lõppeva nädala peamise jututeema kohta. Usun, et väga paljud on temaga nõus: aasta jõudis hädavaevu alata, kui vana hea rahulolematus järjekordselt pead tõstis.

Märkasin ühismeedias samal teemal mitut sõnavõttu, mille võiks kokku võtta nii: «Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks aastavahetusel televiisorist kõlavale hümnile kaasa laulnud?» Sellesse leeri kuulujate argumentatsioon läheb aga minu meelest natuke võssa: nad unustavad ära, et Eesti on suurem kui nende tuttavad ja tuttavate tuttavad.

Tean tuua näite, kuidas ühes kodus hakkas algkooliealine poiss tol tähtsündmusel spontaanselt riigihümni laulma. Seisis tikksirgelt teleka ees ja teadis kõiki sõnu. Tema meelekindlus nakatas kiiresti ruumis viibivaid täiskasvanuid. Nii sündis ilus mälestus.