Filmiarvustus. Surm õpetab elama

«Coco» peategelane on muusikukarjäärist unistav Miguel, kes võtab ette uskumatu rännaku surnud esivanemate juurde. Foto: Forum Cinemas

​Kinoaasta sai tavatult võimsa alguse. Disney tütarfirma Pixari 19. täispikk arvutianimatsioon «Coco» on sisu ja vormi triumf, visuaalselt rabav ja sisult hingepõhjani liigutav film. «Coco» peamiselt surnute riigis toimuv tegevus pole isegi pealtnäha teab mis sobiv teema nooremale generatsioonile, kuid see on lahendatud nii delikaatses ja elegantses vormis, et teispoolsus ei tohiks tekitada õudusunenägusid ka kõige tillemates vaatajates. 

Tõsi, see ei ole vist lastefilm. Või on ikka ka. Miks mitte. Surm ja sünd on tegelikult loomulikud asjad. «Coco» jutustab suguvõsa­tragöödia kaudu põneva, õpetliku ja mõjusa loo sellest, kuidas surm õpetab elama. 

Varateismeline Miguel on sündinud kingseppade dünastiasse, kus muusika kui selline on põhimõttelise põlu all ühe muusikust esivanema iseka ja alatu tembu pärast. Juhtumisi on Miguel aga alati unistanud saada muusikuks. Sealses kultuuris saabub äärmiselt tähtis püha Día de los Muertos ehk surnute päev.