Filmiarvustus. ​Pühadeks üks klišee, palun!

Martti Reinet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailma suurim show-mees kesk loomupärast tsirkust.
Maailma suurim show-mees kesk loomupärast tsirkust. Foto: Forum Cinemas

​Jeesuslapse sündi tähistavas maailmas on südamed härdalt positiivsete sõnumite ja imede ootel. Seda tühja kohta täidab kinomuusikal «Maailma suurim show-mees» suurepäraselt. Kes ei pelga tundeküllusega sublimeeritud poolevangeelseid rõõmusõnumeid muusikalises võtmes, võib filmi rohkem kui lihtsasti seeditavasse süžeeliini süvenematagi lasta silmadel ja kõrvadel osa saada suurejoonelisest vaatemängust.

Maailmale tsirkuse kui sellise kinkinud P. T. Barnumi eluloo esitamine muusikalises võtmes ei tundu korduvalt muusikalides üles astunud peaosatäitja Hugh Jackmanile suuremat raskust valmistavat. Nii tema hääleregister kui ka koreograafiline suutlikkus lubavad esteetilisel naudingul üle võtta kõik meeled. 

Siis jääb veel sisust tulenev metatasand. Klišeeliku õnneliku lõpu aimdusest kiljub juba filmi sisse juhatav 10-minutine pildike raskest lapsepõlvest. Sellega ääristati möödaminnes Barnumi elutee, igavesed haavad vaesuses virelemisest, enneolematult suur soov olla keegi parem. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles