Filmiarvustus. Kolmekihiline Keeduse keedis

Kodumaise kunstfilmi reklaamnäoks kerkinud Rea Lest.

FOTO: Kaader filmist

Kas millalgi tuleb aeg, mil Eesti inimene saab öelda: eksistentsialistlike maakoorepuurimiste aeg on läbi, meie olemuse ja vabaduse otsingute raske vanker on meie rahvuskehandi küljest lahti rakendatud? Millal saame öelda, et meie alateadvusesse aastasadadega ladestunud iiveldus on lahtunud?

Tellijale

Ma ei tea. Eesti filmitegijad annavad mõista, et neil pole plaaniski niisuguseid küsimusi küsida. Järelikult usuvad nad, et ainest jagub. Järelikult on kinokultuuri tarbijais veel igatsust, leidmaks vastuseid filmimeeste esitamata jäetud küsimustele.

Sulev Keedus maalib oma uue filmiga «Mehetapja. Süütu. Vari» kahe ja poole tunni jooksul vaataja silme ette võimsa triptühhoni. Ta alustab lõuendi katmist tagasihoidlikult monokroomselt ning ehkki alusvärvid jäävad süngeks, lõpetab ta suure maalritöö filmi kolmandas osas üsna värviküllasena.

Tagasi üles