Andrei Hapal: öörahu algab Viljandis kummaliselt vara

25-aastane Valgevenest pärit käsipallur Andrei Hapal on Viljandis veetnud veidi vähem kui kaks kuud ning seni pole ta oma otsust Eestisse mängima tulla kahetsema pidanud. Tema sõnul on siin väga mõnusa õhustikuga võistkond ja maailmatasemel fännid.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

​Viljandi HC meeskonna viimatine täiendus, valgevenelane Andrei Hapal on varem kuulunud kahte Valgevene ja ühte Makedoonia tippklubisse ning seni olnud elukutseline käsipallur. Kevadel loodab ta oma saavutuste nimekirja täiendada Eesti meistri tiitliga.

Läinud hooajal mängis 25-aastane Hapal Makedoonia klubis Eurofarm Rabotnik, ent suvel otsustas ta selle Bitola linnas tegutseva klubi juurde enam mitte naasta, sest tööandja ei pidanud varasematest kokkulepetest kinni.

«Mullu lõppes mu hooaeg vigastuse tõttu aprillis. Pärast paranemist pidin suve teisel poolel meeskonnaga uuesti liituma, aga kokkulepped klubiga ei pidanud ja otsustasin uue meeskonna otsida. Nii ma Sergei Rodjukovi (Viljandi HC meeskonna liige – toimetus) mahitusel sügisel Marko Koksiga (meeskonna peatreener – toimetus) ühendust võtsin ja lõpuks Viljandisse sattusin,» kõneles ta.

Käsipalli on Valgevene väikelinnas Małarytas kasvanud Hapal mänginud kaheksandast eluaastast. «Vanaisa oli mul meistersportlane odaviskes ja isa mängis võrkpalli, seetõttu pandi mind lapsepõlves ka kergejõustiku ja võrkpalliga tegelema, aga käsipall meeldis mulle ikka kõige enam,» rääkis ta.

16-aastaselt siirdus noormees Minski spordiinternaatkooli ning sõlmis oma esimese profilepingu toonase Valgevene tippmeeskonna Minski Dünamoga. Just sellest ajast pärineb tema mängijakarjääri senine säravaim saavutus – osalemine Euroopa klubikäsipalli tugevaima ehk meistrite liiga turniiril.

Hapali enda sõnul on see tema karjääris rohkem kena formaalne tähis. «Ma olin siis ikka väga noor mängumees ja kuuest meistrite liiga kohtumisest sain ehk kahes vahetusest mõneks hetkeks väljakule,» põhjendas ta, kuid lisas: «Ühe värava viskasin siiski ka.»

Pärast Dünomot jätkus Hapali karjäär Minski teises toonases tugevas klubis HC Victory Regia.

«Dünamos mulle enam mänguaega ei jagunud ja otsustasin minna Victorysse. See oli tol ajal päris hea tasemega meeskond, kellega osalesime Euroopa Challenge’i sarjas. Klubil tekkisid aga rahalised raskused ja pärast seda jätkus mu karjäär juba Makedoonias,» meenutas ta.

Sportlane tunnistas, et tänavusuvine vigastusest tingitud pikk mängupaus on tema vormile mõjunud suhteliselt laastavalt ning praegu tegelebki ta enese uuesti ülestuunimisega. Seni vaid professionaalsetes klubides mänginuna on tal oma sõnul veidi harjumatu vaid korra päevas trenni teha ning seetõttu käib ta päeva esimesel poolel üksi jooksmas, jõusaalis või võimaluse korral saalis pallikätt harjutamas. «Üritan end võimalikult kiiresti parimasse vormi saada,» kinnitas ta.

Viljandis veedetud poolteise kuuga on Andrei Hapal siinse meeskonna vormis pidanud kuus ametlikku kohtumist. Esimest korda kihutas ta Viljandi HC särgis väljaku paremal äärel novembris Tallinnas võidukas mängus HC Tallinnaga. 

«Viljandis on mind väga hästi vastu võetud. Kaaslased on mõnusad ja sõbralikud mehed. Ja võistkonna tase on ilmselgelt parem, kui me viimatistes mängudes Servitiga näitasime,» nentis Hapal ning ütles end olevat veendunud, et meeskond võib endale lubada meistritiitlist unistamist. «Serviti on siin ehk grammi jagu teistest üle, aga nagu viimane mäng näitas, on temagi haavatav. Tugevaid konkurente on Eesti liigas muidugi veel, aga meie seltskonnaga on võimalik kõiki võita.»

Eelkõige loodab Hapal, et tema enda vormikõver näitab peagi tõusu ning tal õnnestub väljakul senisest enam tegusid teha.

Viimases kahes mängus pall Viljandi HC ääremängijast võõrleegionärini paraku just sageli ei jõudnud. Tema enda sõnul tulenes see peamiselt tagameeste ja mängujuhi vilumatusest.

«Pärast Kristo Järve vigastust satub pall äärele harva, aga küll me selle asja ka korda saame ja söödud paremini liikuma paneme,» arutles ta. 

Pärimise peale, kuidas ta muidu rahuliku mehena pühapäevases karikavõistluste finaalis väljakul nii närvilisi liigutusi tegi, manas ta imestunud näo ja kostis: «Finaalmäng oli ju!»

Hapali kodune suhtluskeel on vene keel, aga mõistagi oskab ta ka valgevene keelt. Et ta on sündinud Ukraina piiri äärses linnakeses, ei valmista talle raskusi vestelda ukraina keeles. Ja Makedoonias omandas ta mõne kuuga kohalikega suhtlemiseks vajaliku sõnavara.

«Aga need on omavahel ikka väga sarnased slaavi keeled,» tõdes ta.

Eesti keel tundub Hapalile seevastu üsna võimatu. ««Tere», «aitäh», «aidaa» – see on kõik. Rohkemat ma ei suuda. Vähemalt praegu. Väga keeruline keel.»

Hapal tunnistab, et vedas omal ajal koolis seanahka ning inglise keel talle külge ei hakanud. «Tegelikult on mul Viljandis päris keeruline suhelda – meeskonnas on vaid mõni, kellega saame kõneldud –, aga kuidagi ikka mõistame üksteist. Mõnus ühtehoidev punt on siin tegelikult.»

Eesti mõistes suurklubides mänginud mees ei salga, et Viljandi HC toimimismehhanism on talle uudne ja üllatav. «Kui ma end Viljandisse sisse seadsin, uurisin Markolt, et ehk on direktor või mõni muu ametimees, kelle poole oma murega pöörduda. Aga no pole! Mängule sõites on treener bussijuhiks ja nii edasi. See on tegelikult uskumatu pühendumine.»

Viljandi linna kiitis Hapal samuti ning oma sõnul mitte vaid viisakusest.

«Väga ilus linn on teil. Te ise olete ehk väga harjunud teid iga päev ümbritseva kauni loodusega,» kõneles ta. «Ja rahulik on siin. Mulle isegi harjumatult rahulik. Öörahu algab Viljandis kummaliselt vara: kella kuue-seitsme ajal on vaikus. Makedoonias näiteks siis linnas elu alles algas.»

Igav pole võõramaa mehel Viljandis siiski hakanud ja nagu ta ütles, on vaikusel ja rahul omad plussid.

Jutuga käsipalli juurde tagasi tüürides tõstis Viljandi HC värskeim liige esile ka meeskonna pühendunud fänne, kelle trummimüristamine oli talle oma sõnul algul veidi harjumatu.

«Pealtvaatajatega olin ma mõistagi harjunud – Makedoonias on käsipall spordiala number üks ning mängudel oli publikut tublisti üle kolme tuhande –, aga trummilöömine on Eesti fännide teema,» rääkis ta. «Mõnus mürgel on see tegelikult.»

Viimatises, kolmapäeval Viljandis peetud mängus Serviti vastu säärelihast vigastanud Hapal lonkas neljapäeval asetleidnud kohtumise ajal silmanähtavalt, nädalavahetusel lootis ta aga olla mänguvõimeline.

«Ma loodan väga. Esiteks on kohustused meeskonna ees – koosseis on praegu niigi väga õhuke. Ja tegelikult tahaksin väga Soomes Riihimäen Cocksis mängivate sõpradega kohtuda.»

Tagasi üles