1. detsember on lastele tähtis päev. Väiksematel hakkavad öösiti toas ringi siblima päkapikud ning suuremate rõõmuks avatakse kaubanduskeskustes pommiletid. Viljandi suurimas elurajoonis möödusid esimesed detsembripäevad siiski võrdlemisi rahulikult, vaid mõni üksik poiss katsetas poes saada olevaid tooteid. Esimene päris lahing tuli Männimäel teisipäeval.
Kas oli tol päeval lähimas letis mingi allahindlus või olid poisid lihtsalt 5. kuupäeval taskuraha saanud, aga tol õhtul läks Selveri taga platsil kõvemaks pommitamiseks. Mõned paugud tulid kui suurtükist, mõned meenutasid jahipüssilaske. Ilmselt on pommileti valik mitmekesine.
Kui kõvemad paugud olid tehtud, kolisid poisid parklasse. On sellised toredad tooted, mis võimaldavad pärast süütenööri põlema panemist kiiresti kaduda, ning siis näevad ja kuulevad möödujad, kuidas ühel hetkel hakkab mõne auto all midagi särisema, helendama ja paukuma ning lõpuks mähkub auto suitsupilve. Selline meelelahutus siis.
Aga aastad on näidanud, et see on alles algus. Mida lähemale saabub aasta lõpp, seda pikemaks muutuvad lahingud. Seadused võivad ju rääkida mida tahes, keelata näiteks teatud tooteid alaealistele müüa või öörahu ajal paugutamise, aga neid pommitajaid on väga keeruline tabada ning ilutulestik võib paneelmajade vahel alata ka kella ühest öösel.
Praegu tegutsevad peamiselt poisikesed ning jääb lootus, et ehk ei lase rahakott neil väga palju pomme kokku osta. Päris hulluks läheb asi aga aastavahetuse ajal, kui ka täiskasvanud mehed oma patareid ritta laovad. Seda ajal, mil nende õhku saatmist on kõige vähem vaja.
Igas suuremas asustatud punktis lendab 1. jaanuari esimesel sekundil taevasse nii omavalitsuse ja/või ettevõtjate toel ostetud avalik ilutulestik kui sadade inimeste isikliku raha eest soetatud patareid. See piir, kus võiks öelda, et mida rohkem, seda uhkem, on ammu ületatud.
Kuidagi tahaks, et seda paugutamist vähemaks jääks, aga loota pole vist põhjust. Hea oleks ju kutsuda inimesi üles seda raha, mis ilutulestikule kulutatakse, abivajajatele annetama. Aga ettevõtja – ilutulestiku müüja – tahab ka elada ja poistele meeldib mürtsu teha. Keeluga, nagu sotsid üritavad Eesti elu parandada, ei saavuta midagi, ainult heaga. Ehk leidub keegi, kes suudab välja mõelda mõne hea nipi, kuidas paugutamist vähemaks jääks, aga kõik ikka õnnelikud oleksid. Astuge ette ja pange hea idee teistele arutamiseks välja.