Soo peale ehitatud paradiis Atlandi kaldal meelitab inimesi kogu ilmast

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fort Lauderdale’i sadamast lõputult välja voorinud kruiisilaevad on suvetormide ajaks suundunud rahulikumatesse vetesse.
Fort Lauderdale’i sadamast lõputult välja voorinud kruiisilaevad on suvetormide ajaks suundunud rahulikumatesse vetesse. Foto: Tiina Sarv

Aasta läbi kestev lõputu suvi sinise ookeani kaldal, palmid ja lilled, inimesed, kes seda paradiislikku olemist oma korteris või villas naudivad — selline on Floridas jõukate ameeriklaste puhkepiirkond.

Kui mitmel hommikul ma õigupoolest ärkasin, saamata lahti tundest, et näen und või istun kinos ja vaatan Hollywoodi filmi?

Aga nagu öeldakse: inimene harjub kõigega. Praegu ongi see muinasjutuline elu pelgalt unenägu, mis meenub üksnes vahetevahel.

Mind kutsus Floridasse, täpsemalt Fort Lauderdale’i hea ammune sõber, kel on korter otse ookeani kaldal suure maja 23. korrusel ja kes lendab sinna igal aastal Toronto külmade talvede eest.

Lõputu hulk puhkajaid

Atlandi ookeani rannikul paiknevad järjestikku suvituslinnad Miami, Fort Lauderdale ja Palm Beach. Esimene on meil tuntud eelkõige tänu populaarsele politseisarjale. Palm Beach paistab silma ülikallite kauplustega, mille reklaamkataloogidel pole hindugi juures, sest sealseid ostjaid need ei huvita.

Tänavu sajandat aastapäeva tähistav Fort Lauderdale on kahe nimetatud linna vahel ega erine neist millegagi. Mõnusa äraolemise ihalejad on sellegi suureks paisutanud. Kohalikule lennuväljale maanduvad ja sealt stardivad vahetpidamata puhkajaid vedavad hiiglaslikud õhusõidukid.

Otse meie maja juures olevast Port Evergladesist väljusid mahedate signaalide saatel valged kruiisilaevad. See oli tore meelelahutus: inimesed tulid rõdudele, lehvitasid laevatekile kogunenud lõbusõitjatele ja puhusid pasunaid, mõni oli maalinud suure plakati, millega soovis merele minejaile head teed, mõni vilgutas prožektorit. Niisugune tseremoonia kordus peaaegu igal õhtupoolikul kella viie paiku, kui laevad ookeanile suundusid.

Päevane temperatuur on seal kandis aprilli algul Celsiuse järgi 30 kraadi ümber. Kõikjal töötavad konditsioneerid, sest niisket palavust on raske taluda ja majades tekitab see hallitust. Kogu puhkepiirkond on ehitatud ju sõna otseses mõttes sohu. Sellest hoolimata kaovad Eesti lumeuputusest Floridasse läinul liigesehädad ning nahk, mis tavaliselt on kuiv, tundub nii pehme ja mõnus, et kaasa võetud kreemituubi polegi vaja avada.

Ainus kord, mil ma kolmekordse turvatsooniga majas enda meelest ohtu sattusin, oli siis, kui läksin rumalast peast rõdule pildistama merel jõudu koguvat tormi. Kohalike inimeste meelest ei olnud see tuul ega midagi, aga siinne kõige tugevam raju tundub selle seinana peale tulnud jõu kõrval leebe paitus.

Taas õnnelikult toas, mõtlesin, et Eestis on siiski päris mõnus elada.

Ühe osa Fort Lauderdale’ist moodustab niinimetatud Florida Veneetsia, mille kanalite äärde on ehitatud kümneid miljoneid dollareid maksvad villad. Majade ees seisavad jahid, mõnel on pardal ka helikopter. Muidugi ei ole jaht ainus liikumisvõimalus: maja tagant viib linna ka tavaline autotee.

Filmitähtede Veneetsia

Kes kanaliäärsetes villades elavad? Nende asukad on isegi Ameerika mõistes väga rikkad inimesed, kelle seas leidub nii Hollywoodi staare kui edukaid ärimehi.

Ühe müügis oleva eriti suure maja kohta teadis lõbusõidulaeva kapten rääkida, et selle endised omanikud ajavad praegu läbi hoopis kitsamates oludes. Nimelt tegelesid nad äriga, mis ei leia armu ühegi riigi seaduste silmis, ning peavad nüüd narkokaubanduse tululikkuse üle mõtisklema vangikongis.

Ent kas need majad nii uhkeldavad ongi? Ameerikas on ju kõik suur: kõrged pilvelõhkujad, laiad teed, pikad vahemaad ja võimsad autod... Kuigi liiklusõnnetusi tuleb ette nii seal kui siin, on USA liikluskultuur meie omast peajagu üle. Teedel võib silmata uhkeid sõidukeid, milletaolisi meie uljaspead ei ole isegi pildil näinud, aga ometi ei anna nende roolis istumine juhile põhjust kõvemini gaasipedaalile vajutada.

Restoranides võis näha üpris erinevaid ettekandjaid, alustades noortest jutukatest ja virkadest tütarlastest ning lõpetades itaalia restorani neegrist venivillemiga. Seda meest tuli vaat et mööda maja taga otsida.

Kõige huvitavam oli Beni-nimeline noormees, kes töötas ajutise kelnerina Seasons 52 nime kandvas esinduslikus söögipaigas.

Enne jutuajamist küsis ta ülemuselt luba ja tuli naeratades tagasi: tohib nii juttu ajada kui pilti teha.

Ben kolis Iisraelist kuueaastasena USA-sse. Ta õpib Nova Southeasterni ülikooli meditsiinikolledžis ja soovib saada südamekirurgiks. Tööl käimist põhjendab ta sooviga olla iseseisev.

Ta on tudeerinud viis ja pool aastat. Pool aastat veel ja siis on restoranitööga lõpp, sest Ben saab ametisse haiglas.

Noormees nimetab koolipõlve lemmikaineks füüsikat. «Ka süda on üks suur pump. Usun, et sel on füüsikaga palju pistmist,» naerab ta.

Benil on juba teada kliinik, kus ta pärast kirurgikutse saamist tööle hakkab, aga selleks kulub veel aastaid. Miami Bea­chi Mount Sinai haiglas on tema sõnul üks USA kolmest parimast kardiokirurgiakeskusest.

Hoopis teisest maailmast on suures kortermajas koristajaametit pidav nicaragualanna Glennys. Ta on töötanud Ameerikas juba aastaid ning seal elavad ka tema lapsed, kes aitavad tal lisatööd teha. Glennys on ostnud teenitud raha eest Nicaraguas kena maatüki, kus kasvatatakse banaane. «Mul on selleks inimesed palgatud!» ütleb ta väikese uhkusega.

Kui Glennys kodumaale naaseb, nagu on tema kindel plaan, hakkab ta banaanide kõrval kasvatama ka muid eksootilisi vilju. Ta loetleb neid meile. Praegu aga koristab ta usinalt hommikust õhtuni, sest peale maatüki tuleb osta ka maja, kus elada.

Eestlased piknikul

Huvitav üritus on sealse kandi eestlaste hooaja lõpupiknik, mis leiab aset Ameerika mõistes lausa sealsamas, Fort Lauderdale’ist kõigest tunnipikkuse sõidu kaugusel.
Eestlasi on kokku tulnud mitukümmend, enamik üsna eakad. Töötanud heal kohal, saavad nad nüüd Florida mõnusas kliimas puhkust nautida.

Meiega koos sõidab Viljandist pärit Helle Williams, kes on jätnud kanadalasest mehe koju, sest too ei oska eesti keelt ega taha seltskonnas igavleda. Proua Williams neiupõlvenimega Ungerson jutustab loo, mis on mõnes mõttes äravahetamiseni sarnane tema saatusekaaslaste omaga: surmahirmus põgenedes loodeti juba sama aasta jõuludeks kodus tagasi olla.

Pensionile jäänud majandusteadlase Jaan Kuuskverega läheb jutt mõistagi eurole ning USA majanduse täbarale olukorrale.

«Eestil ei olnud suurt valikut. Eesti on liiga väike, et oma raha hoida: võinuksid tekkida kiusatused. Krooniga oleks mõnel valitsusel võinud tekkida soov võlgu võtta. Euroala riikidel on siiski tugevam kontroll,» arutleb mu vestluskaaslane.

«Vaat mis Ameerikas juhtus: me elame ju praegu kohutavalt võlgu. Oleme kõigilt laenanud. Riigi majanduse tulu ei kata kulusid, vahe on nii suur, et USA võib pankrotti minna,» räägib härra Kuuskvere ja kurdab, et kui Kongress ei kinnita lisalaenu, läheb tema Türgi-reis vett vedama, sest lennudispetšerid jäävad palgata ega tööta. Kui kuidagi kohale saaks, aga tagasilennuga tekiks tõrkeid, poleks viga: ta sõidaks siis naisega hoopis Eestisse.

Teatavasti andis Kongress loa laenu mahtu suurendada ja loodetavasti kulges Kuuskverede reis õnnelikult.

Veel üks härrasmees astub ligi ja tutvustab end.

See on Heiki Parts, kelle isakodu on Tarvastus. Ehkki sündinud ja lapsepõlve veetnud Tartus, peab ta ennast ikkagi natuke mulgiks.

«Siin elan umbes 20 miili põhja pool, Florida osariigis Jupiteris. Vanasti elasin New Yorgi osariigi pealinnas Albanys, olin insener. Enamik eestlasi on siin insenerid. Minu ala on maanteed, sillad ja liiklus. USA sõitjad on üldiselt kenad, usun, et viisakamad kui Euroopas. Teed on meil väga head,» räägib ta.

Pärin härra Partsilt, kas ta teab mõnda okupatsiooni eest põgenenud eestlast, kes pole uuel kodumaal hästi hakkama saanud.

«Mõni ehk ikka leidus, aga neid oli vähe. Eestlased on kõik saanud heale järjele, sest nad on töökad, kokkuhoidlikud ja hea haridusega. Ma imestan, kui hea on praegu Eestist tulnud noorte haridus,» kiidab ta.

Mees räägib, kui suur igatsus Eesti järele oli tema vanematel. «Minu generatsioonil seda enam ei ole ja mu lapsed on juba kolmveerandi jagu ameeriklased. Siin ei ole ükski rahvusgrupp kauem vastu pidanud kui kolm generatsiooni.»

Floridas on Heiki Parts eesti kiriku esimees, aga aasta tagasi kirik suleti, sest koguduse liikmete arv langes alla kahekümne.

Küsimusele, kas reipal vanahärral pensionil olles igav ei hakka, vastab Heiki Parts, et päevad lähevad kiiresti. «Seame maja ümber lillekesi ja käime kontsertidel — meil mõlemal naisega on suur kultuurihuvi,» räägib ta ja lisab, et nad õppisid soliidses eas ära golfimängu ja naudivad ka seda.

Järvide pere lemmikpaik

Kõige tuntum osaleja sel piknikul on Kristjan Järvi, kes on kohale tulnud naise, nelja lapse ja sakslannast lapsehoidjaga ning võtnud kaasa ka vend Paavo naise ja kaks last.

«Elan siinsamas Palm Beachis. Tegelikult ei ela mina statsionaarselt kuskil: juba homme lendan Londonisse,» räägib ta, nägu naeratusest säramas. Eestisse ei taha ta kolida.

«Minu naine Mary on Austraaliast pärit. Elasime seitse aastat Viinis, aga siinne kliima meeldib meile — see on peamine põhjus, miks oleme Floridas. Ligi 25 aastat on mu vanematel olnud siin suvituskodu, nüüd on meil oma maja,» lisab Kristjan Järvi.

Ta tunnistab, et tema ja Paavo lapsed räägivad eesti keelt vähe, aga see-eest on väga tublid õde Maarika järglased.  

«Mida tahta niisugustest isadest nagu Paavo ja mina? Me oleme põhiliselt ära ja nendega räägivad emad, aga nemad ei oska eesti keelt,» seletab ta.

Kuigi neil Eestis oma kodu ei ole, käivad vennad orkestritega seal pidevalt. Eesti kolleegidest rääkides Kristjan Järvil kiidusõnadest puudu ei tule.

«Kõik on oivalised: Tõnu Kaljuste, Olari Elts ja muidugi Eri Klas. Tema on eesti kultuuris väga tähtis ja sellele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Anu Tali on tubli, asjalik ja hea dirigent. See, et ta on ilus naine, on absoluutne pluss.»

Kaja Tiits ja Kari Halonen on peaaegu kodueestlased. «Meie saime siia tulla tänu majanduskriisile,» naerab soomlasest mehega piknikule tulnud Kaja Tiits. Tema toitlustusäri ei läinud Tallinnas enam eriti hästi, rent oli liiga kallis ja nii pidigi ta ajakirjandusmajas asuva lõunatamiskoha kinni panema.

Kari Halonen on Pärnu õmblusvabriku Tennet omanik. Töö laabub, nii et omanik võib pool aastat juhtida firmat interneti vahendusel. Põhjamaa aasta külmema osa veedavad nad Kari isalt päritud majas Floridas. Nagu nende jutust selgub, saab Floridas elada ka üsna kokkuhoidlikult.

Lõpuks võiks rääkida indiaanlastest.

Sõitsime päris kaugele — ehkki mitte Ameerika mõistes — indiaani reservaati. 12 reaga maantee ääres kanalites elutsesid krokodillid.

Reservaati rajatud muuseumis nägin kahte indiaanlast. Üks töötas seal ja teine, noor ülitäidlane naine, istus poes, aga ostjatega eriti ei suhelnud.

Muuseumis näidati indiaanlaste kurvast saatusest rääkivat filmi: valgete vallutajate eest põgenesid nad esialgu metsa ja lõpuks sohu. Praegu, mil neile on antud kasiinode pidamise õigus, elavad nad majanduslikult päris heal järjel: indiaani külas nähtud koolimaja ja eakate keskust kadestaks iga Eesti omavalitsus. Aga nii kidurale karjamaale kui see, millega pidid leppima sooservas süüa otsivad indiaanlaste lehmad, keelduksid siinsed piimaandjad vist küll jalgagi tõstmast.

See kõik oli pinnavirvendus. Kuidas indiaanlased tegelikult elavad ja kui paljusid hävitab tänapäevalgi alkohol, mida nad geneetiliselt ei talu, jääb teadmata.

Kuidas iPad ostmata jäi

Enne kojusõitu astusin veel kord läbi Apple’i poest. Suures ja rikkalike lettidega kaupluses võis sagimas näha põhiliselt noorepoolseid mehi. Sisseastujale torkasid silma lettidel ilutsevad iPad2 näidised, mida noored usinalt uurisid.

Saanud kodust kaasa kommentaari «Kui tahad endale seda mänguasja, eks siis osta!», ei mõelnudki ma algul seda vidinat Eestisse tuua. Käisin poe tagumises osas, kus sai internetis surfata. See oli pigem õppeplats, kus vanad ja nooremadki käisid ülimoodsate arvutitega tutvust tegemas.

Minu juurde astus viisakas müüja, kes pakkus abi ega tahtnud hästi uskuda, kui ütlesin, et ei vaja seda. Pärast käis ta veel igaks juhuks paar korda mööda ja heitis nagu juhuslikult pilgu arvutiekraanile, et näha, kas olen tõesti internetti sisenemisega hakkama saanud.

Inimesega on paraku nõnda, et kui midagi suhteliselt soodsalt pakutakse, läheb ta lõpuks ikka liimile. Olgu öeldud, et iPadi hinnad olid esinduspoes üsna madalad, algasid 600 dollarist.

Aga oh imet! Ostusoovist kuuldes vaatas müüja meid nagu narrikesi ja teatas, et imeriistu tuleb müügile ainult väike kogus ja me peame juba vara hommikul sappa asuma.

Asi oli otsustatud. Tagantjärele mõtlen, et hea ongi: mulle meeldib ajalehepaberi krabin.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles