FILMIARVUSTUS. Igavalt põnev klassika

Meisterdetektiiv ja tema oma elu elavad vuntsid. Kenneth Branaghi kehastatav Hercule Poirot lahendab järjekordse mõrvamüsteeriumi.

FOTO: Forum Cinemas

​Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle noorusaega defineerisid vaadikalja ja rauast mänguasjade kõrval kapsaks loetud Mirabilia sarja raamatute virnad. Just selle nostalgilise konksukese tõttu oli mul üle keskmise hea meel kuulda, et Hollywoodi rahvas on vaevaks võtnud ja legendaarse Hercule Poirot’ täies hiilguses taas suurele ekraanile toonud. Ärevust lisas seegi, et «Mõrv Idaekspressis» on just see Agatha Christie raamat, mida ma õrnas eas lugeda ei jõudnud. No ja siis näitlejad: Penelope Cruz, Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Willem Dafoe ja Judi Dench on nimed, mis filmisõpradele tutvustamist ei vaja. Peategelast kehastav Kenneth Branagh on ka linateose lavastaja. 

Tellijale

Film saab hoo sisse vallatu keedumunaafääriga (ei, ma ei seleta seda lahti) ning juba avaminutid lubavad tempokat ja vaimuka dialoogiga vürtsitatud põnevust. Mind paelusid aga hoopis Poirot’ vuntsid. Jah, lugesite õigesti. Selle maskuliinse valgukogumi ekspressiivsus on viidud kõrgemale tasemele. Belglasest meisterdetektiiv võiks vabalt movembri patrooniks hakata. Erksiniste silmadega pedandist perfektsionistil elab nina all põhimõtteliselt Ženja Fokini hamster. Uinaku ajal katab Poirot oma «lemmiklooma» suisa spetsiaalse kaitsmega. Omamoodi imeliselt haige nüanss, mis paraku filmi arenedes täiesti unarusse jäetakse.

Ja rong! Teate, ma olen oma elust viis aastat igal kuramuse hommikul kell 6.36 Elva jaamas vagunisse roninud ja tolle transpordivahendi interjöör oli Idaekspressi omaga sama sarnane kui Lible läkiläki Elisabeth II pühapäevakübaraga. Ütleme nii, et kohustuslik verine laip genereeriti ratastel mõisas. Elegantne! Kui päris aus olla, siis selle filmi tugevaim külg ongi võimsalt ilus ja suureks mängitud pildikeel. Näiteks lumiste mägede kohal võetud aerokaadrid on tõeliselt lummavad. 

Tagasi üles