Vaba mõte. Miks ma siiski muretsen

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui pista tänaval juhuslikele inimestele ilma pikemata mikrofon nina alla, nagu noored reporterid sageli teevad, ning küsida, kas sõnavabadus on tähtis ja vajab hoidmist, kostab üpris kindlasti vastuseks: «Jajah. Seda küll.» Millist vastust siis veel oleks oodata? Sama hästi võiks ju küsida, kas lugema õppimine on oluline. Ent loevad teadupärast teod, mitte see, mida deklareeritakse.

Kui sõnavabadus oleks tsitaat, oleks see Voltaire`ile omistatav lause: «Ma ei kiida heaks, mida te ütlete, aga ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda.» Seda väita on üks asi, väidetu järgimine eeldab aga võrreldamatult enamat. Põhimõtteid ja neist kinnipidamist. Arusaama, mida tähendab õigupoolest väljend «iseenda vastu ausaks jääma». Suuremeelsust ja sisemist pidepunkti.

Omaette tahk on veel see, kuidas inimene põhimõtete ja pidepunktideni jõuab. Seegi eeldab paljut. Näiteks kodust keskkonda, kus räägitakse ka millestki muust kui olmelistest teemadest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles