Fotograaf Kenno Soo tabas teisipäeva õhtul Viljandi lähedal taevaliku värvidemängu.
Pildid. Õhtutaevas pakkus värvidemängu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku ei saanud sellist ilu nautida kuigi pikalt. Õhtul langes maale tihe udu, mis värvilise taeva piimja kaega kattis.
Klimatoloog Ain Kallis on varem Sakalale rääkinud, et Eesti kohal virmaliste nägemiseks peab sattuma kokku mitu asjaolu. Päikese magnettormist vallandunud pursked peavad olema tugevad ning tulistama laetud osakeste laine otse meie poole. Lisaks peab väljas olema pime ja pilvitu ning tehisvalgus ei tohi segada.
Tavaliselt kaks päeva pärast purset jõuavad elektriliselt laetud osakesed, elektronid ja prootonid, päikesetuulega kiirusel ligikaudu 600 kilomeetrit sekundis Maa magnetsfääri. Siin põrkavad nad kokku lämmastiku ja hapniku aatomitega ning sellest kiirgub valguskvante, mida meie näemegi virmalistena. Mida kõvem on magnettorm, seda paremini virmalisi näeme, erandjuhtudel võivad nad jõuda isegi Itaaliasse.
Juhtub aga taevas pilves olema või satuvad virmalised päevasele ajale, ei märka inimsilm neid ka Eesti taevas, küll aga aparaat. Kallis lisas, et Tõraveres asuv Soome meteoroloogia instituudile kuuluv magnetomeeter on registreerinud virmalisi Eesti kohal ka kesksuvel keset päeva.