Miks mina hambaravihüvitise süsteemiga liitusin

​AKTSIASELTSI Viljandi Hambakliinik juhataja Kris Alliku arvamusartikli teine pool pealkirjast on «Miks vaid neljandik hambaraviteenuse pakkujaid on süsteemiga liitunud» (vaata 26. oktoobri Sakalast «Veel kord hambaravihüvitisest. Miks vaid neljandik teenusepakkujaid on süsteemiga liitunud» – toimetus). Seega võtab ta õiguse rääkida ka nende eest, kes on liitunud.

Algul plaanisin Kris Allikule helistada ja oma arvamust avaldada. Siis lugesin ajakirjanik Karl-Eduard Salumäe nädala sõnavõtu rubriiki («Näide arvamuslugude vajalikkusest» 28. oktoobri Sakalas – toimetus) ja mulle tundub, et võlgnen selgituse nii Allikule kui veel mõnele.

PATSIENDID ON minult kabinetis küsinud, miks teised ei sõlmi lepingut. Ei oska teiste eest kosta. Mina olin üks esimesi, kes lepingu sõlmis. Seda tehes arvasin, et nõnda talitab enamik hambaarste. Juba järgmisel päeval, kui mulle ootamatult Postimehest helistati, selgus üllatus: ei olegi nii.

Ma ei mõelnud, et tahan patsiente juurde. Seniajani on hambaravi vajajaid jätkunud. Vähem on neid aga mõne aasta taguse ajaga võrreldes küll. Minu hoole all olevad koolid on palju väiksemad kui varem ja laste hambad on tunduvalt tervemad. Kõvasti valutava jäävhambaga tuleb tegelda väga harva.

Hambaravi tase ja materjalid on sellised, et korralike, regulaarselt kontrollis käivate patsientide suus polegi arstil tarvis suurt midagi teha. Inimesi jääb maal ja väikelinnades järjest vähemaks. Arsti saab valida. Sellised on vähenemise põhjused, aga nende pärast ma ei muretsenud.

SÜÜDISTUS, ET hoitakse kokku koolituskuludelt, ei käi samuti minu kohta. Mul on kehtiv pädevussertifikaat (selleks on vajalikud 150 koolitustundi viie aasta kohta). Ka abiline on saanud vajalikku teavet regulaarselt koolitustel osaledes. See ei ole odav: viimati oli abilise ühe koolituspäeva tasu 90 eurot.

Eraldi sterilisatsiooniruumi meil tõesti ei ole, aga kabinet vastab nõuetele: korralik autoklaav, uus röntgeniaparaat, kaardimaksevõimalus. Samas annan endale aru, et abi, mida osutan, on esmatasandi hambaravi. See on väga vajalik, et hambaid päästa ning tervist ohustavad ravimatud hambad eemaldada.

Töötan nii hästi, kui suudan, ja armastan oma tööd. Kui oma võimalused ja võimed ei küüni vajalikule tasemele, siis konsulteerin heade kolleegidega ja suunan inimese edasi.

Mõneti solvav oli Kris Alliku jutu juures kasutatud hambamudeli pilt, millest võis järeldada, nagu paneks hambaravihüvitise pakkujad ainult ajutisi täidiseid, et nende töö kvaliteet on kahtluse all (toimetuse kommentaar: illustratsiooni lisas artikli juurde lehetoimetus ja selle taotlus oli piltlikustada täiskasvanute hambaravihüvitise süsteemiga liitunud teenusepakkujate osa). Seda tunnistan küll, et vald on minusse väga hästi suhtunud ja ruumide rent on väike.

NÜÜD HÜVITISEST lähemalt.

Haigekassa kehtestatud täidisehinnad on tõesti madalad, kuid seda kompenseerib lisanduv esmase või korduva visiidi tasu. Ühe hamba eemaldamine on see-eest päris kallis. Näiteks kui patsiendil on kõrvuti kolm liikuvat hammast või kolm juurt ja ma saan need kõik samal visiidil ühe süstiga eemaldatud, ei tihka küll kõiki kolme kirja panna. Ju see ongi minu viga, et ma ei oska raha küsida. Mõtlen alati kõigepealt, mida inimese aitamiseks teha saan.

Pensionärid ja noored emad on olnud rõõmsalt üllatunud, saanud teada, kui vähe tuleb tasuda. Tänu soodustusele on see praegu võimalik ja inimene saab hambaarsti poole pöördumiseks julgust.

Nõustun, et suures kliinikus on kulud palju suuremad ja tasegi peaks olema kõrgem. Arstid on rohkem spetsialiseerunud: kes tegeleb eelkõige juureravi, kes igemepõletiku või kirurgiaga, osa ei eemalda üldse hambaid. Mina pean ise otsustama ja hakkama saama kõigi nende valdkondadega.

VASTAB TÕELE, et arvutitööd ja sellega seotud vastutust on palju. Muidugi tahaks ikka ainult oma hambaarstitööd teha. Võib-olla oli ka see põhjus, miks paljud arstid ei sõlminud lepingut, aga saan siiski rääkida ainult enda eest.

Lõppkokkuvõttes ma ei kahetse haigekassaga lepingu sõlmimist.