Sürgavere põllumajandusühistu juhatuse esimees Aarne Ots muretseb kevadtööde ajal sellepärast, et maa, mida kohalik inimene on aastakümneid harinud, võib ootamatult käest kaduda.
Rendimaa valmistab põllumehele muret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Põllumehel pole oma maad, ta harib võõraid valdusi ja maksab selle võimaluse eest kallist renti,» ütles Sürgavere põllumajandusühistu juht Aarne Ots. «Anname toetustest väga suure osa rendirahaks.»
Rentnik muudkui maksab
Aarne Ots meenutas PRIA-t ehk põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametit. See tohutu suur organisatsioon jagab toetusi maa omanikele, aga rentnikust põlluharijal tuleb peale rendiraha maksta ka pangalaenu ja liisingut, sest muidu ei suudaks ta nendel aladel vilja kasvatada.
«Ümmarguselt 12 000 maaomanikku saab toetust selle eest, et nad midagi ei tooda, üksnes purustavad ja niidavad rohumaid,» lisas Aarne Ots.
Sürgavere ühistu rendib tuhandet hektarit maad, mida Sürgavere inimene on kolhoosiajast peale harinud 62 aastat. Ülejäänud 300 hektarist osa on omaks ostetud ja osa kasutusvalduses.
Otsa sõnul peab rentija pärast 1. maid, kui maad pannakse oksjonile, need hektarid välja ostma hinnaga, mis lõpptulemuseks jääb. Tema teada maksab maahektar vähemalt tuhat eurot.
Igaühel on ju vaba voli tulla oksjonile ja osta endale korralikult haritud ala. Kui viimane pakkuja loobub, antakse võimalus sellele, kes on seal seni põldu harinud.
«Miks peaksime kulla hinnaga ostma maad, mida oleme aastakümnete jooksul korras hoidnud?» küsis Aarne Ots.
«Minu vanaisa oli Sürgavere kolhoosi esimees ning isa peaagronoom ja aseesimees. Mina pean nüüd võtma mitme põlve töö eest vastu karistuse ja maksma sama maa eest hingehinda. Vaielda pole midagi: kas maksan kõrge hinna või loobun. Lõpuks olen veel süüdi ka, et varem ise ära ei ostnud.»
Nii Sürgavere ühistu juht kui paljud teised rentnikud muretsevad, et kui võõrastel lubatakse meil vabalt maad osta, hakkab järjest enam sisse tungima väliskapital.
«Siis jääks meile üksnes orjatöö,» sõnas Aarne Ots. Uue-Rõuna talu peremees Ilmar Mändmets lisas: «Põllumehe leib on oma maa.»
Ots soovitab võtta eeskuju Soomest. Seal aetakse seadusloomes asja selles suunas, et omanikku vahetanud maa kaotab riigi toetuse.
Lepingut nagu polnukski
Sürgavere ühistul oli 2014. aastani rendileping maaomanik Hermann Simmiga, kes osutus riigireeturiks. Simmi valdused müüdi oksjonil varasemat lepingut arvesse võtmata maha ning kuuluvad nüüd Kookla seemnekeskusele. Selle juhataja Neeme Univer oli leidnud sügisel internetist oksjoniteate ja teinud valiku.
«Möödunud talvel helistas pankrotihaldur ja küsis Simmiga sõlmitud rendilepingu koopiat. Saatsime selle kevadel heauskselt ära ning järgnes pikk vaikus,» rääkis Sürgavere ühistu juht.
«Meile ei tulnud lepingu muutmise kohta mingit teadet. Seniajani pole ametlikult öeldud, et maa on vahetanud omanikku. Niiviisi ajab Eesti riik asja,» lisas Aarne Ots.
«Leppisime Neeme Univeriga kokku, et harime neidsamu alasid edasi. Me lihtsalt vahetame maid.»
Otsa teada pole Eestis umbes 75 protsenti maast selle harija, vaid kellegi teise oma.
Ees ootavale müügile mõeldes ütles Aarne Ots, et kohaliku inimese suhtes on vale, kui võõras külvab maa kevadel seemet täis, pritsib suvel suure saagi huvides palju mürki peale ja sügisel viib saagi, jättes kohalikule vaid taimekaitsetööde tagajärjed.
«Võõras mõtleb maksimaalsele kasumile, aga kohalik inimene tahab sealsamas edasi elada,» rääkis Aarne Ots. «Me soovime inimväärset elukeskkonda ja ilusat maastikku.»