Millest algab suurim julgus?

Eleri Pilliroog Foto: Erakogu

EESTI NOORTELE on internet ning sellega kaasnevad võimalused võrreldavad inimõigusega, ilma milleta ei kujuta oma elu ettegi. Oleme harjunud kasutama sotsiaalmeediat sõprade ja perega suhtlemiseks, igapäevatoimetuste ning eelkõige oma saavutuste jagamiseks. See on ka hea viis ümberringi toimuvaga kursis olemiseks.

Sotsiaalmeediast aru saamine on aga midagi muud. Piire ületavad postitused, kommentaarid või like’id võivad panna meid tundma, et varem tajutud inimõigus hakkab meid hoopis vastassuunaliselt mõjutama.

MINU LUGU ON lihtne, kuid tõsine. Põhikooli lõpuklassis sattusin internetikiusamise ohvriks. Minu toonased sõbrad otsustasid nalja tegemiseks luua mulle Facebooki libakonto. Minule päriselt kuuluvalt kontolt oli võetud pilt ja seda inetumaks moonutatud. Mind kirjeldava teksti sõnakasutus oli vulgaarne ja häiriv. Mis kõige kurvem, loodud libaprofiili vaadates oli selgelt aru saada, mis inimesega on tegemist.

Nägin seda kontot vahetult enne koolivaheaega. See tegi haiget ja ma ei mõistnud, miks peaks keegi midagi sellist üldse tegema. Samuti olid mõned minu klassikaaslased libakonto sõbraloendis. Mõni isegi postitas sinna kommentaare nagu «Kas teie tegite seda?» või «Naljakas». Kusjuures «teie» oli asendatud konkreetsete klassikaaslaste nimedega.

Ma ei teinud tol hetkel sellest kontost palju välja. Ei tahtnud, et see minu silme ees virvendaks. Ma ei osanud ka kellegi poole pöörduda. Proovisin keskenduda muudele asjadele.

PÄRAST KOOLIVAHEAEGA kutsusid klassijuhataja ja sotsiaaltöötaja mind aga enda jutule. Info juhtunust oli ka nendeni jõudnud. Pärast emaga rääkimist otsustasime selle kohta politseisse avalduse teha. Alles siis mõistsin, kui tõsine asi on libakonto loomine. Et kontol oli piisavalt palju minu isiklikke andmeid, võis seda käsitleda identiteedivargusena.

Kaks aastat pärast juhtunut saavutasime lepitaja vahendusel endiste klassikaaslastega kokkuleppe, mille tulemusena tuli neil teha kiusamisvastane video ning osaleda «Teeme ära!» talgutel. Sellega sai lõpuks küll õiglus võidule, kuid kogu see aeg oli mulle kole ja emotsionaalselt kurnav. Terve klass sai juhtumist teada ning konto loojad ähvardasid mind koguni sellega, et teevad ka minu kohta politseisse avalduse. Tuli ette päevi, mil ma ei tahtnud kooli minna.

Kas need emotsionaalsed haavad kunagi ka paranevad, jääb juba igaühe enda mõelda. Fakt on see, et juhtum, mis oli alanud naljaga, ei lõppenud naeruga.

Sellest loost on õppida kõigil. Ka minul, sest kõik, mis ma postitan sotsiaalmeediasse, jääb igaveseks alles.

MITU AASTAT hiljem olen püüdnud ka ise sotsiaalmeedias tähelepanelikumalt toimetada ja panna kiusajaid mõistma, et iga teo tagajärjel kannatab üks päris inimene. Oma kurvastuseks pean tõdema, et küberkiusamine on võtnud väga erinevaid vorme ning terroriseerib noorte elusid.

Nagu kinnitavad uuringud, on praegu juba iga neljas Eesti õpilane kogenud küberkiusamist. See ei ole kaugeltki enam üksikute koolide või suurlinnade probleem. Kiusamine mõjutab kõiki – nii koolinoori, õpetajaid kui ka lapsevanemaid.

Nagu sügisel alanud sotsiaalkampaania viitab, on suurim julgus kiusuohvrite eest välja astumine. Kiusamine ei ole okei ega hakka seda ka kunagi olema. Kui minu loo taustal ka üks inimene järgmist negatiivse mõjuga postitust või kommentaari kirjutades endalt küsib, kas ta ise tahaks, et keegi temale nii teeks, siis oleme juba väikese sammu edasi astunud.