MÕNIKORD ei saa ma aru, mitu riiki on Eestis. Kui demokraatia tähendab rahva võimu, siis tõdegem, et viimane on hakanud üha rohkem taanduma. Selle asemel võtab maad rahva hinge ja häältega manipuleerimine.
Õigusriik ei saa püsida pooltõel
4. mai 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvas seevastu on poliitikutest ja poliitikatest tüdinenud ning neis pettunud. Kellelegi häält andes ei tea inimesed enam, millist riiki nad meie riigis sellega tegelikult toetavad.
Riigivõimu kõrgeim kandja rahvas on võõrdunud (loe: võõrutatud) otsustamisest ja juhtimisest ning mulle hakkab üha enam tunduma, et ka täielikust pressivabadusest. Loodan, et eksin viimase puhul ning 1939. aastaga tekkivad seosed eksisteerivad üksnes minu peas.
Ometi on mul vahel tunne või ehk koguni hirm, et kui lähen Tallinna, satun ühte riiki, kui sõidan Narva, olen teises ja Abja-Paluojal leian end kolmandast. Sama laadi emotsioon kipub mind kummitama ka siis, kui vaatan ja kuulan Eesti Energia ettevõtmisi kodumaal, USA-s ja Jordaanias.
Kas Eesti Energia oma puutumatu juhtkonnaga on omakorda riik riigis, kelle peale ei hakka ükski hammas ning kelle ettepanekud tuleb täita isegi siis, kui peaminister teda mõistusele kutsub? Mõni protsent elektrienergia hinna indekseid tänu peaministri sekkumisele küll langetati, ent sellegipoolest haagib Eesti Energia superrong endale vaguneid juurde ja kogub tuure.
Eestlane ei lähe naljalt tänavale lippe põletama ja nõudma, et tõde toodaks kogu oma alastuses rahva ette. Energeetikaäri ja õigusriik tunduvad teineteisest üha kaugenevat, sest esimesena mainitu tahab elada oma riigis, omaenda seaduste järgi. Tarbija maksab kinni kõik koefitsiendid ning majanduslikud ja poliitilised riskid.
Akadeemik Jaak Aaviksoo on nii pikkuse kui teadmiste poolest keskmisest eestlasest peajagu üle. Tema akadeemilises pagasis ning oskuses kasutada seda poliitfilosoofias ja diplomaatias pole vähimatki kahtlust. Paraku teevad mind (loodetavasti põhjuseta) murelikuks Jaak Aaviksoo väljaütlemised ajakirjas «Diplomaatia», kus ta väidab, ilmselt ka Darwinile toetudes, et oluline pole ainult tõde teenida, vaid ellu jääda.
Sõna «minister» tähendab tõlkes teenijat. Rahva teenrid ei peaks minu arvates teenima raha, vaid rahvast, ning pidama tõekspidamiste kõrval tähtsaks ka valusat teravat tõde. Me ei saa lubada endale luksust olla pooltõdede teenistuses. Poolikult informeeritud kodanik on petetu, aga me tahame ju ometi elada õigusriigis, mida lubab meile Eesti Vabariigi põhiseadus.
Eespool nimetatud ajakirjas vihjab härra Aaviksoo sellele, et rahvusriigi — ja see pole riik riigis — informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ühtlasi, et tal on õigus saladustele. Kas sellest tuleb aru saada nii, et eesmärk pühitseb abinõu? Akadeemik lisab, et keegi ei saa sundida meid tõde rääkima.
MILLEGA tuleks siis tõde asendada, et hundid oleksid söönud ja lambad terved — et tugevdada omariikluse habrast psühholoogilist kaitsekihti ja juurutada rahvusidentiteeti maast madalast?
Professor Margit Sutrop väidab, nagu räägiks Jaak Aaviksoo kõnealuses artiklis psühholoogilisest kaitsest hüpoteetiliselt. Ka Immanuel Kant esitas valgustusajastul nii kategoorilise kui hüpoteetilise imperatiivi teooria, lepitades nõnda omavahel võitlevaid pooli, ratsionaliste ja empiriste.
Kas vahetame rahva ja rahvusena nüüd kategoorilise imperatiivi (Rousseau ja Dostojevski määratluses ka südametunnistuse ja Jumala hääle inimeses) hüpoteetilise imperatiivi vastu? Kas ei tekita see Eestis relativistlikku õigusriigi kuvandit? Loodan taas, et eksin.
Kallid kaasmaalased! Tehkem oma mõtete, sõnade ja tegudega kõik endast olenev, et hoida Eesti riik ühtne, vaimselt tugev ja vaimult suur.