Sulev Keedus: ainult liikumises saab jõuda lähemale sellele, mida otsime

Margus Haav
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti autorifilmi viimaseks mohikaanlaseks kutsutud Sulev Keedus kinnitab, et mõte peab olema vaba eelarvamustest, olema paindlik kahtlustele ja esitama iga päev uusi küsimusi.
Eesti autorifilmi viimaseks mohikaanlaseks kutsutud Sulev Keedus kinnitab, et mõte peab olema vaba eelarvamustest, olema paindlik kahtlustele ja esitama iga päev uusi küsimusi. Foto: Priit Simson / Postimees

Homme saab Viljandi pärimusmuusika aidas näha Sulev Keeduse («Georgica», «Somnambuul») esimest tänapäevateemalist teekonnafilmi «Kirjad Inglile».

See omanäoline lugu räägib aastaid tagasi Afganistani sõdima saadetud ning seal islami usu omaks võtnud Jeremia Juunas Kirotajast (Tõnu Oja), kes kodumaale naastes seisab silmitsi teist laadi sõjaga. Laokil Eesti väikelinnas jookseb rindejoon ida ja lääne kultuuri, meeste ja naiste, terve mõistuse ja hullumeelsuse vahel.

Sulev Keedus, teie viimasest linateosest on möödas seitse aastat. Filmi «Kirjad Inglile» eeltöö oli vist üsna pikk?

Enne stsenaariumi kallale asumist pakkusin Eesti Filmi sihtasutusele (EFSA) välja idee. Pärast «Somnambuuli» lõpetamist oli stuudio F-Seitse suurtes võlgades ja EFSA värske juht küsis, mida ma ise «Somnambuulist» arvan. Ei osanud midagi vastata.

Peaekspert soovitas uue idee unustada ja proovida kirjutada žanrifilmi lootuses, et see müüb paremini. Vahele tuli dokumentaal «Jonathan Austraaliast», siis vahetus EFSA ekspert ja pakkusin «Kirjad Inglile» ideed uuesti. Seekord läks õnneks.

Eeltöö algab ehk siis, kui stsenaarium on jõudnud sellisesse järku, et seda võib anda teistele lugeda. Võttekohtade ja näitlejate otsimine kestis umbes aasta. Kirjutamise ajal kohtusin mõne Afganistanis käinuga ning lugesin kirju ja ajaloolaste artikleid, milles oli juttu 1979. aasta jõulude ajal alanud sõjast.

Aga ikkagi, miks just see teema? Islam on meil ju mingis mõttes poliitiliselt ebakorrektne, võiks öelda, et suisa tabu.

Tahtsin teha filmi tänapäevast. Islam on iga eurooplase, ka minu alateadvuses — ükskõik kas tahame seda tunnistada või mitte. Küsimusele, miks me islamit ühekülgselt käsitleme, vist selget vastust ei ole või siis pole see poliitiliselt korrektne.

Kui leppisime intervjuu asjus kokku, oli mul «Kirjad Inglile» veel nägemata. Tagantjärele tundub tähendusrikas teie lause, et ehk ei olegi mul pärast selle vaatamist enam küsimusi. Tõepoolest, see esitab vaatajatele mõistatusi. Kas teie teate neile vastuseid?

Kui teaksin vastuseid, poleks olnud mõtet seda teha. Minu jaoks on loomine pikk protsess, mis algab ideest ja lõpeb esilinastusega. Nende vahele jääb mõtlemine ja see ei tohi otsa saada. Mõte peab olema eelarvamustevaba, paindlik ja kahtlustele avatud ning esitama iga päev uusi küsimusi.

Ainult liikudes saame lähemale sellele, mida otsime. Jeremia Juunas Kirotaja adub, et arusaamiseni polegi võimalik jõuda. Selles ei ole midagi ennekuulmatut — see ei ole ju tõde, mida peaks kuulutama. Aga seda suurem on äratundmise inimlik mõõt.

Kas teile ei tundu tagantjärele, et «Kirjad Inglile» pakub rohkem konflikte kui lahendusi? Mulle näib, et terve filmi vältel säriseb õhus pinge, kuid leevendust õieti ei saabugi. Ei tule plahvatust ega maandust. Tõsi küll, kultuurikonflikte ilmselt ei saagi lahti harutada.

Ma pole aru saanud, mida kultuurikonflikti all mõeldakse. Tundub, et see on pigem teoreetiline mõiste ja pakub (kultuuri)poliitikutele hea ettekäände, mille varjus oma asju (poliitikat) ajada. Kultuurid — kui peame silmas kultuuri ennast — ei saa ju konfliktis olla.

Erinevad traditsioonid, keeled ja kunstid ainult rikastavad üksteist. Teiste mahasurumine või naeruvääristamine on vägivald. Varsti vist usume, et showbusiness on kultuuri pärisosa ja ainus alternatiiv.

Loo läbiv teema on Afganistan, ehkki mitte see, mida näeme peaaegu igal õhtul uudistest. Olete nimetanud seda meie kõigi lahinguväljaks. Kui põhjalikult te selle kandiga kursis olete?

Afganistanis ma käinud pole. Oleksin sinna võib-olla sõja algul Vene soldatina sattunud, aga perekonda sündis 1979. aasta augusti lõpul teine laps ja mind ei saanud enam sunniviisil värvata. Mu sõjaväepiletisse oli kirjutatud snaiper ja olin teinud seitse langevarjuhüpet. Niisiis sobisin igati eridessantlaseks: nood said Riias professionaalse tapja väljaõppe.  

«Kirjad Inglile» võtted plaanisime küll Afganistani, aga turvalisus ja eelarve nappus sundisid meid otsustama Mauritaania kasuks — samuti kõrberaudtee, mis on seal ligi seitsesada kilomeetrit pikk.

Loode-Aafrikas asuv Mauritaania on 99 protsenti islamiriik. Keset kõrbe on raske tegelda millegi muu kui kaamelikasvatusega. Kuigi jah, ka sealsed nomaadid rändavad linnadele ja maanteedele järjest lähemale.

Kahtlesin, kas meil on õigust teha Afganistanist filmi, ilma et sellega vahetult kokku puutuksime, aga mida rohkem ma Afganistani ja islami kohta kuulsin või lugesin, seda enam sain kinnitust, et meie loos valet pole.

Peaosaline Tõnu Oja teeb muljetavaldava rolli. Kohati tundub, nagu olekski see kirjutatud just temale.

Tõnu Oja leidmine oli pikkade proovide tulemus. Siis kui Madis Kõivuga stsenaariumi kirjutasime, meil veel kindlat näitlejat silmapiiril polnud. Otsisin Kirotaja rolli meest, kelle puhul tunduks usutav, et ta on kakskümmend aastat mägedes elanud. Tõnus on see tabamatu miski olemas. Ma ei tea, kas seda mängida saab — vist mitte.

Filmi «Kirjad Inglile» kas kiidetakse taevani või kirutakse maapõhja, leigeks ei jäta see lugu kedagi. Mulle meeldib ühe tuttava hinnang: too tunnistas, et sai alles mitu päeva hiljem aru, kui hea see tegelikult oli.

Mugav koguperefilm «Kirjad Inglile» kindlasti pole. Tõik, et hinnangud on väga erinevad, näitab, kui erinevad oleme meie ise. Ei tea, kas olekski parem, kui mõtleksime kõik ühtemoodi. Inimene otsib ju oma tõde ja isegi kui mõni linateos teda ärritab, võib see aidata tal astuda sammukese iseendale lähemale. Mida ühelt filmilt veel oodata?

LINATEOS

«Kirjad Inglile»
• Režissöör Sulev Keedus
• Stsenaristid Madis Kõiv, Sulev Keedus
• Osades Tõnu Oja, Ketter Habakukk, Ragne Pekarev, Mari-Liis Lill, Tiina Tauraite, Katariina Lauk, Elle Kull, Katrin Saukas, Mirtel Pohla, Kaie Mihkelson, Alina Karmazina, Rain Simmul, Roman Baskin
• Operaator Rein Kotov
• Helilooja Helena Tulve
• Helirežissöör Ivo Felt
• Tootjad F-Seitse ja Frame Productions 2011
Allikas: kirjadinglile.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles