Arvustus. Ära mölise, mängi ängi!

Mängufilmi «Keti lõpp» tegevus toimub tühja parkimisplatsi serval asuvas burgerirestoranis. Filmi peategelane on Ettekandja, keda kehastab Maiken Schmidt. Foto: Kaader filmist

Paavo Piigi teatrilavastusest filmiks vormitud «Keti lõpp», mis möödunud nädalal Eesti kinolevisse jõudis, on kõige klassikalisem Eesti film. Tema klassikalisus seisneb selles, et ta portreteerib tavalisi Eesti inimesi, kes teevad tavalises keskkonnas asju, mida Eesti inimesed tegelikult mitte kunagi ei tee.

Peatset sulgemist ootav kiirtoidukoht, kus filmi tegevus toimub, sümboliseerib Tallinna elutempo ja persoonide müriaadi skisofreenilist sõlmpunkti. Isikliku eluga tupikseisus konutav teenindajapreili osutub ühel päeval otsekui endasuguste magnetiks. Tema juurde leiavad tee joodikust harrastusnäitleja, teineteist kirglikult vihkav abielupaar ja eluvõõras filosoof.

Euroopalikus või ameerikalikus kassahitis saaks sellisest kompotis hoogsalt keriva tragikomöödia, «Keti lõpp» aga visiseb algusest lõpuni otsekui mingis nõiduslikus peetuses, sündimata – kui halastamatult ausalt öelda – millekski enamaks kui lihtne kunstiline kenitlemine. Sündmuste arengut pole, sest seda pole ette nähtudki. Filmi reklaamsünopsis ütleb, et igaüht osalistest ajendab soov leida elus kindel pidepunkt, mõistetud olemise tunne ja lähedus. Ja umbes selline umbluu, nagu sünopsis lubab, see film ka on. Staatiline kaameratöö, Lasnamäe, pori ja vaikivad dialoogid. Klassikalisemat Eesti filmi annab otsida.