Paavo Piigi teatrilavastusest filmiks vormitud «Keti lõpp», mis möödunud nädalal Eesti kinolevisse jõudis, on kõige klassikalisem Eesti film. Tema klassikalisus seisneb selles, et ta portreteerib tavalisi Eesti inimesi, kes teevad tavalises keskkonnas asju, mida Eesti inimesed tegelikult mitte kunagi ei tee.
Tellijale
Arvustus. Ära mölise, mängi ängi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peatset sulgemist ootav kiirtoidukoht, kus filmi tegevus toimub, sümboliseerib Tallinna elutempo ja persoonide müriaadi skisofreenilist sõlmpunkti. Isikliku eluga tupikseisus konutav teenindajapreili osutub ühel päeval otsekui endasuguste magnetiks. Tema juurde leiavad tee joodikust harrastusnäitleja, teineteist kirglikult vihkav abielupaar ja eluvõõras filosoof.