Klaashelmenitega XXI sajandi indiaanlasi peibutamas

VALIMISED ON LÄBI. Ehkki ma ei ole Viljandi linna kodanik, vaid hoopis valla hingekirjas, jälgisin pingsalt linnas võimule pürgijate kampaaniaid ning ootasin huviga valimistulemusi. Küllap tegid sama veel sajad, kui mitte tuhanded vallakodanikud. Me oleme linnaga seotud, tahame seda või mitte. Ja see, mida nägin, ei meeldinud mulle.

Ühiskonnas valitseb tegelikult üsna paradoksaalne olukord. Mitte kunagi varem ei ole inimeste huvi ühis- ja kogukondlikes küsimustes kaasa rääkida või nendega vähemalt kursis olla olnud nii suur nagu praegu. Just valimiste-eelsel ajal peaks kandidaadid andma kodanikuühiskonda kandvale eluvaatele oma impulsi, mis kandub valimisjaoskondade sulgemise järel ilmuma hakkavatesse numbritesse.

Tegelikkuses aga püsib valimisaktiivsus endiselt väike, mis viitab sellele, et suur osa valijaskonnast on pöördumatult käega löönud. Impulssi ei tulnud.

PROBLEEM SEISNEB selles, et hoolimata kodanikuühiskonna tendentside üha jõulisemast ilmnemisest – meenutame jääkeldreid, arvamusfestivale ja hõbepajusid, Viljandist näiteks kaasava eelarvega seonduvat – ei ole poliitikud viitsinud või tahtnud juurutada valimistel hea tulemuse tegemiseks «kastist välja» mõtlemist. Kurb on see, et selleks poleks vaja teha muud, kui kohelda valijaid partneritena, mitte neid lammastena käsitledes värske heinatuustiga meelitada.

Viljandis ei toimunud kampaaniaperioodil peaaegu mitte ühtki linna edasist arengut puudutavat sisulist ja oskuslikult välja reklaamitud avalikku arut­elu, kui välja arvata Sakala korraldatud linnapeakandidaatide debatt Ugalas. Ka see jäi sealjuures sisuliselt nõrgaks, mittemidagiütlevaks poolteisetunniseks augutäiteks. 

Kampaaniate lühikokkuvõte: IRL pakkus kohvi, Reformierakond pannkooki ja EKRE tuld. Sotsid rõhusid väli- ja sotsiaalmeediaruumi ostetud fotopindadele. Keskerakond tritsutas vanadel uiskudel: teepakikesed pensionäridele ja esinumbri muhedad vuntsid. Ainus valimisliit jäi hoopis märkamatuks.

Pastakad, helkurid, kaminatikud. Telgid ja joped, motorollerid ja bännerid Facebookis. Kõik, rohkem polnudki midagi.

TÄIESTI RAHUMEELI võib väita, et iga viimane kui seltskond, kes Viljandis sel korral kandideeris, jättis kasutamata võimaluse oma konkurentidest eristuda. Viljandis on vähe vaja, et eristuda, sest Viljandi on väike linn, kus aga igal linnaosal on ikkagi omad spetsiifilised mured.

Ja mis veelgi olulisem: Viljandis on seetõttu vähe vaja, et osutuda volikogusse valituks, sest neile piirkondlikele muredele reageerimine ja seeläbi valijate sümpaatia võitmine nõuaks vaid veidikest suhtlemisoskust ja viitsimist süvenenult kuulata. Ja viitsimist kummikud jalga tõmmata, et õue minna. Selle asemel et Uueveski inimeste juurde sõita ja öelda: «Hei, tulime külla, kohv on kaasas! Räägime, mis teile muret teeb!», öeldi neile: «Jou, kui viitsite, laske kesklinnast läbi, teeme Legendis tassi kohvi välja.»

Kandidaatide isiklik ilmumine ja regulaarne kohalolu kogukondade keskustes jäi taas olemata ning selle asemel sõideti rahulolevalt juba sissetöötanud mootoriga soojas autos sirgel maanteel valimiste päeva poole, otsekui elataks miljonilinnas, kus inimesed on anonüümsed ja puutumus puudub.

ASI ON TEGELIKULT veelgi nukram. Sisulistest asjadest ei räägitud ka sotsiaalmeediaruumis, millele näis olevat seekordsete kampaaniate teravik suunatud. Näopildid, otsingumootorite algoritmide maksimaalsele optimeeritusele kohandatud mõnesõnalised hüüdlaused ja kandidaadinumbrid – kõik.

Praegu linnapeatooli suunas rühkiva reformierakondlase videoreklaamidest sain teada, et ta on noorukina minust pisut rohkem kaugust hüpanud. Sotsidest jäi meelde vaid lõuast laubani kadreeritud ja filtritega ülekäidud fotode plejaad, IRL panustas fotode äärmuslikule värviküllastusele ja kontrastile. Kas EKRE päris täpselt aru saab, miks või kellele nad kandideerisid, selles pole ma seniajani kindel.

LÕPETUSEKS TAHAKSIN tulla valimistulemuste selgumise järel lahvatanud pahameele juurde, mida väljendati selle pärast, et faktiliselt valimised võitnud sotsiaaldemokraadid Reformierakonna, IRL-i ja Keskerakonna kokkuleppe tõttu ikkagi opositsiooni jäävad. See võib tunduda ebaõiglane, paljud küsivad, milleks üldse valimas käia. Tegelikult on asi lihtne.

Sotside meerikandidaat, vanemaealiste ja pensionäride hulgas armastatud inimene tegi fantastilise valimistulemuse. Aga tema populaarsuse vahetasid paraku peenrahaks tema enda nimekirjakaaslased, kes tugeva liidri selja taga töötegemise asemel kaarte tagusid, kui piltlikult väljenduda. Sotside kampaania Viljandis oli kahtlemata võimas, päris kindlasti kõige nähtavam. Viga tehti aga suure osa möödunud valitsusperioodist opositsioonis veedetud aja jooksul kogutud tähelepanekute ja kriitika sumbuurseks sundimisega. Sotside kampaania sisukus oli, oh irooniat, täpselt sama nõrk nagu konkurentidel.

Võib ju rääkida erakondade kokkuleppest, et konkurente ei mustata. Kiiduväärt mõttesuund, ent sisuline kriitika ei tähenda automaatselt mustamist.

Seetõttu on jutud kambakast ja demokraatia ebakohtadest rääkimine väga silmakirjalik. Tuleks vaadata peeglisse ja mõelda, mida järgmisel korral teisiti teha, et super-Helmenist ei saaks taas klaashelmed.

Lollid pärismaalased ei pruugi neid siis enam tahta.