Vaba mõte. Naastudeta elu

Karl-Eduard Salumäe
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii lamell- kui naelrehvidel on oma head ja vead.
Nii lamell- kui naelrehvidel on oma head ja vead. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ühel ilusal lumerohkel päeval keset 2007/2008. aasta talve, kui ma olin 18 ja käisin gümnaasiumis, sain oma käsutusse uue(ma) auto. Pisike punane Volkswagen asendus ühtäkki palju suurema ja sinisema üheksakohalise Toyota mikrobussiga. Jäärajal hullates tuttavaks saanud esirattaveolise Volkari karakteristikutega polnud järsku midagi pihta hakata – sisseõpitud võtted pigem segasid. Toikar oli ju tagaveoga ja tahtis juhilt teatud puhkudel risti vastupidist reaktsiooni.

Toyotal oli küll diferentsiaalilukk, mis aitas veoratastel keerulisemates oludes pidamist leida, ning ka tühjad tagaistmed asetasid tagasillale mõningase raskuse, kuid kokkuvõttes vahet polnud: kerge sabaosaga masinake oli ilma koormata sõites (loe: 95 protsendil juhtudest) armetu läbivusega ning võis jääda kaapima täiesti süütutes kohtades. Ja nagu sellest kõigest oleks tagasihoidliku kogemusepagasiga autojuhile veel vähe olnud, veeres kaubik lamellrehvidel – sellistel talvistel jalavarjudel, mida osa roolikeerajaid isegi tappes ei valiks.

Mis seal salata, esimesed poolteist nädalat ei saanud minagi aru, kuidas lamellitatud tagaveolise autoga kindlalt nägu sõidusuunas hoida. Kruttisin aga aeglase ülekandega rooli ning «kalibreerisin» oma paremat jalga üha tundlikumaks. Ah jaa, ABS-i polnud kah!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles