Rohelises Majas algas kollane ajajärk

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mahekohviku looja Kaari Onni (esiplaanil) näitab omaküpsetatud leibu. Tema selja taga toob müüja Margit Kuhi letile vaagnat naadi-juustusaiakestega.
Mahekohviku looja Kaari Onni (esiplaanil) näitab omaküpsetatud leibu. Tema selja taga toob müüja Margit Kuhi letile vaagnat naadi-juustusaiakestega. Foto: Elmo Riig

Kaks aastat tagasi leiti «Teeme ära!» mõttetalgutel, et Viljandis võiks olla koht, kust osta mahetoitu. Täna peab selle idee jätkuna avamispidu Rohelise Maja pood, mis pakub kohalikke ja tervislikult kasvatatud tooteid.

Kuigi avamispidu peetakse täna, on Rohelise Maja pood-kohvik Koidu tänava nurgal tegutsenud juba 6. aprillist. Esimesed nädalad kulusid töö sisseseadmiseks.

«Meile tundus, et Viljandis on sellisest kohast puudus,» põhjendas Enn Onni — aastaid tagasi Ameerikast tulnud eestlane, kes on koos viljandlannast abikaasa Kaariga selle kaupluse asutaja.

Onnide peres kasvab neli väikest last ning peatselt sünnib viies. Neile on väga tähtis, millist toitu peres süüakse.

«Oleme väärtusliku toidu nimel alati pingutanud: kas ise toiduaineid kasvatanud või otsinud inimesi, kes seda puhtalt ja rikkumata moel teevad,» kõneles Enn Onni.

Kolm aastat, mil perekond elas Ameerikas, eelistas ta mahetoodete poode, kuigi sealne kaup oli kallim kui tavalistes supermarketites.

«Hoidsime raha kokku teistest kohtadest. Me ei käinud puhkusereisil ning elasime tagasihoidlikult,» selgitas Kaari Onni.

Apteegi asemele pood

Viljandisse kolides soovis pere sama elustiili jätkata. Kaks aastat tagasi 1. mail, kui peeti «Teeme ära!» mõttetalguid, oli Enn ja Kaari Onni juures tervisliku toidu ümarlaud. Sellest võtsid osa talunikud ja mahetoidusõbrad, tervisekaitsjad, pedagoogid, abilinnapea Helle Aunap ning põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Kokkutulnud arutlesid, kas Viljandi koolides oleks võimalik õpilastele pakkuda mahetoitu. See näis esialgu olevat kättesaamatu unistus. Veel tekkis koosolijatel mõte, et Viljandis võiks olla kas või üks poeke, kust inimesed saaksid talunike toodangut osta.

Toona jäi see idee õhku, kuid kui möödunud aasta augustis otsustasid Kaari Onni vanemad Koidu tänava apteegi sulgeda ja need ruumid tühjaks jäid, tõusis poe loomise teema uuesti päevakorrale.

Ideele lisas kaalu see, et eelmisel sügisel avasid Enn ja Kaari Onni oma Koidu tänav 2 majakese hoovis hubase kodukohviku. Selle kliendid küsisid sageli, kas omanikud ei tahaks kohvikule tellitud toiduaineid neile väikeses koguses kaasa müüa.

«Taipasime, et on terve ringkond inimesi, kes toetaksid meie mahepoe asutamist,» kõneles Enn Onni.

Nii otsustaski pere oma kaupluse avamise kasuks. Jõudumööda püüavad nad ka hoovikohvikut lahti hoida.

Pagaritöökoda tagaruumis

Pereisa kuulsat kohvi, mis valmistatakse otse New Yorgist tellitud mahedatest ubadest, saavad soovijad siiski Rohelises Majas nautimas käia: poe nurgas on paar väikest kohvikulauda.

Kohvi kõrvale on võimalik hammustada pererahva küpsetatud leiba ja kondiitritooteid, mis on valmistatud Viljandimaal jahvatatud jahust.

«Pagaritöökoda on meil valmis ja vastab kõigile nõuetele,» kinnitas Kaari Onni. Tema veedabki suure osa ajast köögis ahju ääres, abiks Olustvere ametikoolis õppinud neiu.

Poe sisustuses on koha leidnud endise apteegi kapid ja riiulid. Enne olid need tumepunased, kuid nüüd on võõbatud erekollaseks. Seinu ilmestavad Enn Onni kunstnikust onu Lembit Lepa maalid.

Lisaks Eesti talukaubale ja kaalu järgi müüdavatele kuivainetele on poes puuvilju, maiustusi ja hoidiseid.

«Eestis on mitu mahetoodangut tarnivat hulgifirmat ja me tellimegi oma kaupa neilt,» selgitas Kaari Onni. «Need tooted kannavad Euroopa nõuetele vastava mahetoodangu märki ja meie oleme seda märgistust usaldanud.»

Kaari ja Enn Onni tõdesid, et Rohelise Maja poe kaubad maksavad rohkem kui tavakaupluse omad, kuid paljud inimesed on nõus oma tervise nimel kulutama.

«Varandust me selle poe pidamisega ei teeni,» lausus Kaari Onni. «Aga kindlasti saame selle tegevuse abil emotsionaal­selt rikkamaks: saame olla osa süsteemist, mis aitab inimestel luua tervislikumat, säästlikumat ja sõbralikumat maailma.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles