Juhtkiri. Sallivus ja halastus

Sakala logo Foto: Sakala

Religioossed inimesed on sageli seisukohal, et jutud eestlaste usuleigusest on ülevõimendatud. Küllap on nende arvamusel üksjagu alust. See, et enne agressiivselt ateistlikku okupatsiooni kuulus kogudustesse väga suur osa elanikkonnast, on ju fakt.

Aga see oli toona. Nüüd, anno domini 2017, on pilt hoopis teistsugune. Märgatav hulk inimesi üksnes ei distantseeri ennast religioonist, vaid on usundite suhtes skeptiliselt meelestatud. Selgelt on kuulda hääli, mis nimetavad kirikuskäimist keskaegseks rudimendiks ja ristivad pühakodades edastatava sõnumi muinasjutuks. Religioossuse suhtes valitseb palju mõistmatust. Ja seeläbi kannatab paratamatult ka usk sellesse, et kogudused rikastavad ühiskonda.

Kui vaadata neid reaktsioone, mille kutsus esile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi väljaastumine kooseluseaduse ja geide õiguste eest rahvusringhäälingu otse-eetris, võib üsna kindlalt väita: kui EELK oleks rohkem pastor Laatsi suguste inimeste nägu, oleks tolle organisatsiooni kandepind laiem. Nii pääseks palju paremini esile kogu see vaieldamatult vajalik töö, mida kogudused teevad, näiteks puudust kannatavate inimeste abistamine.