Maailmapoliitikas on kaks püha lehma, mis vahel niimoodi kokku põrkavad, et kõrvaltvaataja ei saa enam aru, kus on saba ja kus sarved. Ühest küljest ei ole ühegi riigi huvides seada kahtluse alla riigi territoriaalse terviklikkuse põhimõtet. Kes neist tahaks mõnest oma tükist loobuda? Teisalt ei saa inimõigustest ja euroopalikest väärtustest lähtudes mööda vaadata ka rahvaste enesemääramise õigusest. Eks ole meiegi selle abil oma maatüki saanud. Kui aga üks rahvas tahab endale riiki, ei saa mõlemad printsiibid kehtima jääda.
Tellijale
Juhtkiri. Riik rahva vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on rahvad, kes ihkavad täielikku suveräänsust, üha enam pead tõstnud. Kurdide iseseisvuspüüdlused on juba ammugi tuntud, kuid sellised rahvad ei ela ainult seitsme maa ja mere taga. Neid leidub ka siinsamas, Lääne-Euroopas. Nende liikmed elavad sageli tõelises heaoluühiskonnas ja on majanduslikult paremal järjel kui enamik niinimetatud emamaa piirkondade inimesi. See kehtib Brexiti järel veelgi rohkem eraldumisest rääkiva Šotimaa ja läinud nädalavahetusel tulipunkti kerkinud Kataloonia kohta. Majanduslik sõltumatus on kahtlemata ka see, mis neid iseseisvuma kannustab ja seda võimaldab.