Kõigest aasta tagasi kirjutas «Sakala», et Viljandi kultuuripoed lähevad hingusele. Nii Lossi tänava kunstikauplust kui antikvariaati ähvardas sulgemine, sest linn müüs nende käsutuses olnud ruumid maha ning uute rendihindadega ei pidanud kaupmehed võimalikuks jätkata.
Kui antikvariaadil õnnestus muutustest hoolimata püsima jääda, siis kunstiäri pidi tõepoolest pildid kotti panema.
Kummalisel kombel tuleb teemat tagantjärele vaagides tunnistada, et ühe kunstipoe sulgemine tuli linnale laiemas plaanis kasuks, sest nüüd on neid mitu. Juba kevadest alates on kunstikauplus tegutsenud Tartu tänaval, mõni aeg hiljem lisandus sellele Maalimulk kultuurimajas ja käesoleva kuu algul keraamikakoda Uueveski teel. Viimaseks pääsukeseks samast seeriast on Tartu tänava Megalerii, mis tegi uksed lahti laupäeval.
Ilmselt oleks mõni neist neljast jõudnud avamiseni ka sel juhul, kui Lossi tänava pood ei oleks tegevust lõpetanud. Ometi näib, et just sellest sündmusest sai mootor, mis uutele ettevõtetele hoo sisse lükkas.
On raske öelda, mis konkreetselt kultuuripoodide tekke tingis. Kindlasti on oma osa rajajate patriotismil ja missioonitundel, mis ei lubanud Viljandit seda liiki kaupluseta jätta. Samas ei saa välistada, et juhinduti avalikust arvamusest, mis nõudis niisuguseid poode, ja saadi julgust odaval rendipinnal tegutseva konkurendi lahkumisest.
Aeg näitab, kas kõik neli kunsti pakkuvat poodi Viljandisse ära mahuvad. Üsna kindel võib olla aga selles, et mõni neist jääb tegutsema ja kunstihuvilised inimesed ei pea taieste ostmiseks või müümiseks tingimata suurematesse linnadesse sõitma.
Ehkki kunst on eneseteostuse viis, soovib ju iga kunstnik, et tema tööd mingil moel tarbimist leiaks.