KOMMENTAAR: Jalgpall on juba siin ega tapa kedagi

Marek Tiits MARKO SAARM/SAKALA Foto: Marko Saarm / Sakala

Seda kommentaari ajendas mind kirjutama Marko Suurmägi päevakommentaar „Jalgpall tuleb, jalgpall tapab!“, kus ta tõdeb, et Peeter Allikojal on õigus, kui too väidab, et Viljandi jalgpalli rahastamise viimine võrdsetele alustele teiste spordialadega hävitab siinse spordikooli.

Ma ei ole säärase lihtsustatud lähenemisega absoluutselt nõus. Lihtsaid lahendusi tekkinud olukorrale ja paisunud konfliktile ei ole, ent lihtsustatud lähenemine on nimelt see, mis on Viljandi noortespordi viinud sellisesse kallakseisu, kus ta praegu on. Millekski muuks, kui just lihtsustatud lähenemiseks ei saa pidada nendingut: raha ei ole, raha ei tule, võtke see pisku ja olge vait. Säärane on aga olnud senine retoorika, mida on pisut suhkurdatud, küsijaile näpuotsaga raha juurde poetades, kui lärm taas väga suureks paisumas.

Julgen arvata, et Viljandi linnas on noorte toetamiseks raha küllalt. Kus? Igasugustel muudel eelarvete ridadel. On vaid poliitilise tahte ja otsustuse küsimus, mille arvelt see lisa leida.

Näiteks ootan senimaani suure huviga linnavalitsuse analüüsi visitviljandi.ee lehe toimivuse ja mingitki moodi mõõdetava kasu kohta. Mäletatavasti kulutati sellele kümneid tuhandeid, et arendada linna turismi ja meelitada siia investoreid. Mõõdetaval tegevusel peab ju ometi olema mõõdetav tulemus, kas pole?

Faktiliselt ei ole aga tänaseni selle veebilehe puhul tegemist sisuliselt mitte millegi muu, kui ühe tavalise linna kodulehe alamsektsioonide dubleerimisega: siin saab elada, siin saab süüa-juua, siin on ettevõtja see ja ärimees too, kes ootavad töötajaid ning äriettepanekuid. Ah jaa, põnevate paikade kaart ja kontserdikava on sel lehel ka.

Jah, võib ju oponeerida, säärast veebiväravat vajab iga endast lugupidav linn. Sellega võiks ju isegi nõustuda, kui aga ei tekiks paradoksi uute perede Viljandisse meelitamisel kasutatava kujundkeele ja siin neile pakutavate teenuste, nende hulgas huvihariduse ja sportimisvõimaluste vahel. Sõnad ja teod ei käi kokku.

Kogu puhkenud arutelu tuum peitubki selles, et Viljandis pole spordirahastuse mõttes ajaga kaasas käidud ning on jäädud imetlema oma kultuuripealinna staatuse peegelpilti. Kultuur aga ei ole kõik, mida Viljandil pakkuda on ja mida Viljandi vajab. Inimestel on vaja ka muud peale päevast päeva Facebooki-seintelt läbi jooksvate fotode, millel kujutatud küll romantilisi lagunenud maju, küll udusse mähkunud Trepimäge.

Exceli-tabelis numbreid ritta lükkides spordielu juhtida ei saa. Täpselt samamoodi, nagu ei saa linn mitte kunagi sätestada mingit piirmäära ei jalgrattasporti, käsipalli, lauatennist ega jalgpalli või ükskõik millist muud ala harrastavate noorte sportimiseelistustele, pannes paika mingid treenijate arvust sõltuvad piirmäärad nende rahastamisele. Kujutan ette, et säärase pretsedendi sündides teeb õiguskantsler üsna kõva häält ja kuigi kauaks säärane otsus eluõigust ei saa.

Üks asi veel: rattaklubile eraldatava raha puhul, mille kohta Marko Suurmägi rattaklubisse kuulununa oma kommentaaris selgitusi jagas, tekib mul palju küsimusi. Kuidas saab ühte patta panna noortespordisüsteemi tegevustoetuste fondist võetud ning samast fondist tulnud 10 kuni 30 eurot maksva stardipiletiga uisumaratoni korraldamiseks eraldatud toetusraha? Kuidas saab noortespordi rahastamise probleemidest kõneledes tuua esile seda, et klubi korraldab nädalavahetuseti jalgrattamatku? Näen nädalast nädalasse neid rõõmsaid inimesi oma majast mööda sõitmas: valdav enamus neist on täiskasvanud. Mil moel saab täiskasvanute tervisepordi rahastamise siduda noortespordile eraldatavate vahenditega ja väita siis, et aladevaheline ebavõrdsus noortespordis ongi õigustatud?

Kõike seda kirjutades taban end küsimuselt: miks ei kuulata inimesi, kes tahavad ja suudavad probleemkohtadele mõelda? Seesama ettevõtja, Rain Hüva, kellele Marko Suurmägi oma kommentaaris viitas, nentis tollessamas artiklis, et tegi linnavalitsusele ettepanekud noortespordi rahastussüsteemi muutmiseks juba kevadel, ent ametlikult ei ole neile tänaseni mitte mingit vastust saanud.

Aga õnneks on meil Instagram, selle filtrid ja ilus vanalinn, millest tehtud fotosid vaadates saab probleemid unustada. Ebameeldiv käskjalg aga tuleb maha lasta. Süüks saab panna spordikooli mõrvamise katse.