Meie põllumeeste toodetud Eesti toit

, osaühingu Eestimaa Lihaveis juht, Valgamaa põllumeeste liidu juhatuse liige, Eesti põllumajandus-kaubanduskoja lihatoimkonna liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaupo Kutsar
Kaupo Kutsar Foto: Erakogu

(Artikkel on ajendatud Eesti toiduliidu juhi Sirje Potisepa arvamusloost «Mis on Eesti mõistes kohalik toit?» 22. augusti Sakalas.)

EESTI TOIT JA EESTLASTE maitse-eelistused on kujunenud aastasadade jooksul, olles mõjutatud põllumajanduse kui toidutootmise sesoonsusest. Suvel on söödud rohkem värsket, sügisel sügisande ning talvel ja kevadel kõike seda eri moel säilitatuna. Siga ei veristatud keset kuuma suve ja verivorsti tehti ikka jõuluks, sest külma ilmaga sai toitu hästi säilitada ja söögitegemiseks oli talvel ka rohkem aega. Heinaajaks hoiti tünnis soolaliha.

Nüüdseks on valmistamis- ja säilitamisvõimalused tänu teaduse arengule laienenud ning toiduainetetööstuses leiavad selles vallas aset aina uued arengud.

EESTIMAALASTE TARBEKS on ikka toodetud toitu kodumaal ja läbi aegade on põllumajandussaadusi viidud ka Eestist välja. Igaühe kõrvu on jõudnud omaaegne võieksport Inglismaale või nõukogudeaegne Leningradi varustamine Eesti liha, kartuli, kapsa ja muude põllumajandustoodetega.

Eesti on haritava maa pindala poolest elaniku kohta Euroopa Liidus kolmandal kohal, eespool on Leedu ja Läti. Seega pole põhjust arvata, et meie põllumehed ei suuda oma rahvast ära toita. Eriti kui vaadata, kui uhked traktorid ja kombainid meie teedel ja põldudel sõidavad.

Reaalsus kahjuks nii roosiline ei ole. Iga eksporditud lihakilo kohta ostetakse kaks ja pool kilo liha välismaalt sisse.

Tundub, nagu oleksid meie põllumehed saamatud. Kuid põllumehed saavad toota ainult nii palju, kui nad suudavad maha müüa.

Põllumehed müüvad toorainet toiduainetööstustele ning tööstused kaubandusele. Tarbijad ostavad enda arvates Eesti põllumeeste toodangut, sest pakendil on rahvusvärvidega lipu märk. Tööstused peavad aga kasulikumaks importida välismaalt tihti madala kvaliteediga toorainet, lisavad ohtralt maitseaineid ja paigutavad toodetele sinimustvalge märgi. Ostja kaupluses eelistab seda kui kohalikku toitu.

Inimeste kodumaise ja kohaliku toidu tarbimise eelistuste tööstustele meelepäraseks kujundamiseks tuleb Eesti toiduainetööstuste liidu esimehel Sirje Potisepal ajakirjanduse vahendusel tarbijaid koolitada, õpetades neile, mis on Eesti mõistes kohalik toit. Sealjuures rõhutab ta, et toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed. Samal ajal unustades, kui palju töökohti loovad maapiirkondades Eesti põllumehed ja et kodumaist toorainet ümber töötades saaks palju rohkem inimesi toiduainetööstuses tööd.

SIRJE POTISEPP ON osav sõnaseadja. Ta toob näiteid Lätist Austraaliani ja banaanist kohvini, kuid kohalik toit on eestimaalaste arvates ikkagi kohalikust, kodumaisest toorainest kodumaal toodetud toit. Seda kinnitab omamoodi ka Eesti uuringukeskuse analüüs «Kuidas tarbijad mõistavad sinimustvalge lipumärgi kasutamist toidutoodetel». Selle järgi teadis vaid 13 protsenti Eesti elanikest, et lipumärgiga toodetes võib olla ka importtoorainet. Küsitletutest 77,6 protsenti pidas oluliseks või väga oluliseks, et lipumärgiga toode on kodumaisest toorainest.

Toiduliidu juhi eri meediaväljaannetes kajastatud sõnavõttudest võib jääda mulje, et Eesti rahvas jääks nälga, kui importtoorainest toodangul ei oleks rahvusvärvidelt koosnevat lipumärki. Tegelikkuses oleks olukord tarbijatele lihtsalt selge. Nad teaksid, kas valivad kodumaisest toorainest kohalikku toodet või importtoorainest toodet. Meie toiduainetööstused aga kahjuks kardavad selgust ja soovivad sogasest veest kala püüda.

Toiduliidu juht kirjeldab Sakalas liidu tellitud uuringut, millest selgus, et üle poole vastanutest pidas tähtsaks tarbida just eestimaist toodangut. Sellise küsimusepüstituse korral ei selgunud vastajatele, mida nad pidasid eestimaiseks toodanguks tooraine päritolu koha pealt. Seega kasutatakse seda küsitlust meelevaldselt.

Olen rahvusvärvide importtoorainest toodetel kasutamisest kõnelnud mitme Eesti põllumeeste auväärse seltskonna ees. Nad on alati minu võitlust rahvusvärvide nimel täielikult toetanud. Eesti põllumeeste arvates ei tohi kasutada sinimustvalget lipumärki importpõhitoorainest toidutoodetel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles