Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Milles seisneb tõetund?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

(Artikkel on ajendatud Andres Laiapea eilses Sakalas ilmunud arvamusloost «Jaak Madisoni tõetund».)

ANDRES LAIAPEA artikkel oli üpris põnev, sest tugines peaasjalikult subjektiivsetele arvamustele, mille puhul argumentatsioon oli olematu. Lugedes seda öösel äsja pärast ilmumist, olin kohe üllatunud: milles seisneb tõetund, millest autor väga emotsionaalselt räägib?

Iseenesest olen ma meelitatud, et nõndanimetatud poliitikavaatleja võttis vaevaks kirjutada just minust. Ent olles jälginud Laiapea varasemaid kirjutisi, ei saa ma tema analüüsivõimet väga kõrgelt hinnata.

Olgu kõigepealt öeldud, et mitte keegi pole pidanud mind meelitama Viljandis kandideerima. Seega pole mitte kellelgi ka salakaval olla. Oma otsused, sealhulgas poliitilised, teen ma siiski ise. Niisiis on juba Andres Laiapea arvamusloo esimene lõik vildakas.

KUNA MA EI PEA mõistlikuks kulutada aega kõikide mõttelendude kommenteerimiseks, võtan ette mõned koomilisemad väited, et neile lühidalt selgitus anda.

Andres Laiapea kirjutab: «2015. aastal ei pääsenud Madison riigikokku mitte tänu oma tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli EKRE üleriigilises nimekirjas kõrgel kohal ning Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas esinumber.» Lisaks sellele nimetab ta mind aktiivseks parteiaktivistiks, kes jäi Euroopa Parlamendi valimistel tuntumate erakonnaliikmete varju.

Hüva. Ilmselge on see, et minu tuntus 2015. aastal pole võrreldav praegusega. See on täiesti mõistetav ja normaalne. Samas pole ühelgi «poliitikavaatlejal» tark väita kindlas kõneviisis, et mingi tulemuse põhjus on ainult ja vaid koht nimekirjas.

Pean ehk mainima, et olen olnud erakonna ehitamise alguse juures 2013. aasta kevadest saadik ning pannud aluse nii erakonna noorteühenduse kasvule kui Viljandi- ja Järvamaa ringkonnale. Euroopa Parlamendi valimistel olin aga erakonna 12 kandidaadist tulemuse poolest viies.

LAIAPEA VÄITEL jäi Konservatiivse Rahvaerakonna valimistulemus meie valimisringkonnas alla riigi keskmise ning see peaks justkui näitama nõrka esinumbrit, kes polevat suutnud realiseerida erakonna täit potentsiaali. Spekulatsioonid on alati toredad ja lõplikku tõde ei tea keegi. Ei tea seda mina ja veel vähem teab seda Andres Laiapea. Küll aga pole kena eksitavate väidete esitamine, kuigi me pidavat elama alternatiivsete faktide ajastul.

Vaatame siis mõned numbrid üle.

Meie erakonna üleriigiline tulemus riigikogu valimistel oli 8,1 protsenti. Viljandimaal oli paberhääletuse tulemus täpselt 8,1, Järvamaal aga lausa üheksa protsenti. Lõplik valimistulemus jäi 7,9 protsenti Viljandi- ja Järvamaal, sest e-häälte tulemus oli 6,5 protsenti.

Kui toome sisse ka võrdluse teise uue erakonnaga riigikogus, Vabaerakonnaga, siis üle riigi oli tema tulemus meie omast napilt ees – 8,8 protsenti –, kuid meie valimisringkonnas jäi ta märgatavalt alla – vaid 6,1 protsenti. Samas oli Vabaerakonna esinumber Viljandimaal üpris tuntud endine Karksi vallavanem.

Tuleb arvestada, et esiteks oli meie eelarve valimisteks teiste erakondade omaga võrreldes pisku. Teiseks polnud meil esinumbrid nii-öelda tuntud staarid, vaid inimesed, kes töötasid erakonda üles. Ja kolmandaks tuleb meelde tuletada ka meedia käitumist enne valimisi. Kuude kaupa propageeriti: «Ega need konservatiivid niikuinii sisse saa, ärge raisake oma häält.»

MA EI HAKKA kommenteerima Andres Laiapea väiteid ja iseloomustusi, milles ta räägib küll eneseturundusest, küll müügimehe oskustest, küll tõsiseltvõetavusest. Need on lihtsalt leheruumi raiskavad arvamuspuhangud, mille lugemine võtab kõige väärtuslikuma – aja.

Küll aga pean ma peatuma sissekirjutuse teemal, millega seoses nimetatakse mind valetajaks. Laiapea peaks teadma, et kellegi kohta niimoodi ütlemine võib minna laimamise alla, mis omakorda on seadusega vastuolus. Märgin seda, sest autor väidab, et ma rikun seadust. Ma pole kohanud teda endal külas Viljandis, kus ma peatun ja olen sissekirjutuse alusel elanik.

KOHALIKUD VALIMISED on tõepoolest kohalikele inimestele. Kindlasti pole Andres Laiapea see inimene, kel on tõemonopol, määramaks ära kohalikku viljandlast, kes võib kandideerida. Veelgi enam pole ilus nimetada kaaslinlasi avatuks poliitilistele immigrantidele, sisserändajast õnneotsijatele. Laiapea lisab: «Teisalt kõneleks see sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.»

Selline väljaütlemine on solvav ja halvustav ning see pole ühelegi isehakanud analüütikule kaunistav.

Ma pean meelde tuletama, et olles valitud Viljandi- ja Järvamaalt, on minu asi tegelda iga päev mõlema maakonna küsimustega, sealhulgas Viljandi linna omadega. Olenemata sellest, kas minu isik on meeltmööda või mitte.

On üpris naeruväärne lugeda etteheidet «Sa pole õige viljandlane, vaid poliitiline immigrant» inimeselt, kes kogus viimastel kohalikel valimistel ligi 7500 hääletaja seas 96 häält.

TAHAN TÄNADA Sakala arvamustoimetajat Karl-Eduard Salumäed, kes mulle kirjutas ja pakkus vastuartikli võimalust. Tunnen, et sellistele arvamuslugudele vastata on üpris tüütu, sest igale paskvillile ei ole alati mõistlik tähelepanu pöörata. Samas ei saa ma lubada, et keegi, kel on isiklik vimm või kibestumus, esitab valefakte.

Kohalikel valimistel hääletavad inimesed loodetavasti ikka ideede ja programmi järgi, kuidas mingi erakond või kandidaat näeb Viljandi tulevikku. Olen veendunud, et Konservatiivse Rahvaerakonna programm, mida ma tutvustan juba täna, on võrreldes teiste omadega palju eripalgelisem ja omanäolisem. See eristabki meid ülejäänutest.

Tagasi üles