Juhtkiri. Oma kandi mundrikandjad

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti korrakaitsesüsteem on piirkonnapolitseinike usku. Tänasest lehest võib lugeda, et kolm kogenud kordnikku asuvad tulevast aastast Viljandimaal sellel ametikohal tööle. Üle kümne aasta seda ametit pidanud Meelis Lill julgeb usutluses avalikult välja öelda, et uute piirkonnapolitseinike lisandumine muudab elu maakonnas turvalisemaks.

Oma olemuselt näikse piirkonnapolitseinikud sarnanevat paljuski Suur­britannia teleseriaalidest tuttavate külavõmmidega, kes tunnevad kohalikke inimesi ja olusid nagu oma peopesa ning suudavad seetõttu paljudest keerulistestki probleemidest jagu saada või neid ennetada. Selge on aga see, et reaalsuses peab piirkonnapolitseinikke olema piisavalt palju, et nad saaksid tõhusat tööd teha. Üksinda lahmakas piirkonnas tegutsev kordnik, kes mattub kohalike inimeste murede alla, ei ole kindlasti see tulemus, mida politsei sihib. Eks seepärast tekitatakse neid ka juurde, kasutades selleks inimesi, kes praegu töötavad politseis mõnel muul ametikohal.

Korrakaitsesüsteem on tervik. See tähendab muu hulgas seda, et etturite ümberpaigutamisega võib küll olukorda parandada, aga kui malendeid on puudu, on võimalused tahes-tahtmata piiratud. Selleks, et politsei saaks teha kõige laiemas mõistes head tööd, on neil vaja kriitilist hulka inimesi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles