Avalik vastus Harri Juhani Aaltonenile

HEA HARRI! Mul oli hea meel näha, et vähemalt ühes on mu «Sakala stuudios» väljakäidud ennustus juba täppi läinud. Mäletatavasti ütlesin teema sissejuhatuseks, et jutt, mida kohe rääkima hakkan, paneb IRL-i ja Harri Juhani Aaltoneni kõvasti vastu vaidlema. Tore on ka see, et Sa mõistad kohaliku ajakirjanduse olulisust ning kutsud meid üles pöörama tähelepanu teistegi kandidaatide puudustele ja plussidele. Sakala on seda alati teinud ja teeb kindlasti ka seekordsete valimiste eel, kuid me ei saa kõiki teemasid korraga käsitleda.

Sa oled üllatunud minu arvamusest, et Sa ei taha Viljandi linnapeaks saada. Ka mina olen sellest üllatunud, sest ma ei mäleta, et oleksin midagi sellist öelnud. Küll aga avaldasin arvamust, et ei Sina ega IRL eelda väga, et linnapea koht teile langeb.

Nii nagu eeldamine põhineb ratsionaalsel arvestusel ja tahtmine emotsioonil, on ka minu seisukoha aluseks faktide analüüs, mitte isiklik soovmõtlemine või eelistus, rääkimata kellegi hukkamõistmisest tema kodakondsuse pärast. Et paljud paberlehe lugejad ei ole Sakala digilehe jutusaadet näinud, võtan seal esitatud argumendid lühidalt kokku.

Esiteks saab IRL-ist minu hinnangul Viljandi linnavolikogu valimistel üks tugevamaid tegijaid, kuid tal pole lihtne valimisi võita. Hääletustulemust prognoosida on tavaliselt muidugi sama mõistlik kui ilma või majanduskasvu ennustada, kuid vaatame korraks eelmisi valimisi.

Ando Kiviberg, kellega IRL-i tee enne tänavusi valimisi lahku läks, tõi toona üksi rohkem kui kolmandiku kogu nimekirja häältest. Muidugi on olud nüüd muutunud, kuid Kivibergi toonast tulemust on raske üle lüüa. Pealegi polnud siis samas nišis võistlemas EKRE-t ja valimisliiduna välja tulla lubanud Vabaerakonda ning IRL-i üleriigiline reiting ei olnud nii nigel.

Teiseks on IRL-il Seedri kujul väga tugev volikogu esimehe kandidaat. Hiljutine niinimetatud kahe tooli seaduse muudatus on loonud võimaluse, et valitsuskoalitsiooni kuuluva erakonna esimees ja riigikogu liige saab ka tegelikult hakata kohaliku omavalitsuse volikogu juhiks. Paraku ei meenu mulle ühtegi suurt omavalitsust peale Tallinna, kus ühe partei käes oleks nii volikogu esimehe kui meeriamet. Üks neist jääb ikka koalitsioonipartnerile.

Selle üle, kas viimase parteina linnapeakandidaadi väljakäimine näitab heade võimaluste rohkust või vastupidi, võib muidugi vaielda. Üsna ilmne on aga, et IRL-i lõplik valik langes suhteliselt kiirustades, sest isegi pärast pressiteate väljasaatmist ei osanud Sa Sakala reporterile öelda, kui kaua kodakondsuse taotlemine aega võtab, ehkki see on kriitilise tähtsusega tegur.

Ja siin jõuamegi kolmanda, võtmeküsimuseni. Kui kaua kodakondsuse saamine aega võtab?

Politsei- ja piirivalveametil on taotluse menetlemiseks kuus kuud. Muidugi võib vahel minna kiiremini, kuid seejärel vaadatakse asi läbi siseministeeriumis ja saadetakse valitsusse, kus tavaliselt iga üksikjuhtumit eraldi ei käsitleta, vaid kogutakse hulk kodakondsuse taotlejaid kokku. Ehk nagu siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Merje Klopets tavalise praktika kohta välja uuris: «See kõik võtab optimistlikus vaates aega kaheksa kuud, kuid võib ka kauem minna.»

Kaheksa kuud. Aga linnavolikogu peab valima uue meeri juba kahe kuu jooksul pärast valimistulemuste selgumist või laiali minema.

KÕIKE ÜLALTOODUT arvestades oleks IRL-il mõnes mõttes loogiline mängida volikogu esimehe koha peale. Kui Sa aga ütled, et peaeesmärk on ikkagi linnapeakabinet, ei saa ma millegagi tõestada vastupidist.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui soomlane saab Viljandi linnapeaks. Ei oleks sellegi vastu, kui saaks Soome kodanik, kui seadus seda lubaks. Nii et rassismis on mind küll kohatu süüdistada. Ent kui pooleks aastaks pandaks meeritoolile asendaja, kes on kas varuvariant varuvariandile vastavate võimete ja mandaadiga ja/või võtab vastu korraldusi sirmi taga kodakondsust ootavalt nii-öelda pärislinnapealt, ei saaks ma seda küll kuidagi nimetada headele valitsemistavadele vastavaks, läbipaistvaks ega demokraatlikuks.

Tagasi üles