VALIMISTEKS nimetatav suur meedia-show on läbi — kellele õnnelikult, kellele õnnetult.
Kodanikud, olgem valvsad!
20. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelöeldu käib mõistagi riigikogusse pürginud poliitikute ja parteide kohta, reakodanikule see vaevalt eriti korda läheb. Nüüd, mil suhtekorraldajate ja meediaagentuuride ülesehitatud vaatemängu elemendid pole veel jõudnud ununeda, tuleks need talletada, et neid valimistel edukaks osutunutele võimalikult sageli meelde tuletada.
Meenutagem, millest rahva juhtideks pürgijad eelmiste valimiste eel rääkisid. Mäletatavasti tõid neile 2007. aastal võidu lubadused viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka ja toimetada pronkssõdur kesklinnast minema.
Raske öelda, kummal oli edu saavutamises suurem kaal. Arvata võib, et esimese täitmisest tõusnuks rahvale rohkem tulu. No ei õnnestunud: rahvusvaheline kapitalism segas jälle vahele, samamoodi kui see oli pidurdanud meie käekäiku vene ajal.
Nüüd tassisid hoopistükkis Rootsi pangad oma naha päästmiseks võimalikult palju kroonisente kodumaale, kuna meie väljavalitud vaatasid rahulikult pealt. Võib-olla tegid nad seda teadlikult: kui riigis raha napib, on lihtsam täita eurole üleminekuks nõutavat inflatsioonikriteeriumi. Pärast seda tulgu või veeuputus.
Eurojärgset veeuputust ei tulnud, küll aga tirib inflatsioon meie taskust nüüd viimsegi sendi poeletile.
Kõnealuste valimiste pronkssõdurilubadus sai täidetud. Kas see rahvale suurt õnne tõi, on iseasi, aga vähemasti sai peaminister näidata, kes riigis peremees on.
Kuidas on siis lood meie väljavalitute lubadustega seekord. Mõni partei on olnud ettevaatlik: «Teeme siis, kui raha on. Makse ei tõsta või kui, siis õige vähe. Astmelist tulumaksu, seda õudust, ei tule mingil juhul. Kõik lapsed hakkavad käima eesti koolis...»
Viimane tuleb ajaloost tuttav ette. Lugesin just asjakohast Eduard von Dellingshauseni raamatut. Kõik on täpselt nagu Tsaari-Venemaal Aleksander III aegu, kui Eestimaa kubermangus saksa- ja eestikeelsed koolid sundkorras vene keelele üle viidi. Loodetavasti piisab tänapäeval selle dramaatilise ümberkorralduse tegijatel kompetentsust ja koolitatud inimesi, nii et politsei ei pea hakkama protestijaid laiali ajama.
See, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Venemaalt raha küsis, on iseenesest muidugi sigadus, ent juhtum tuli päevavalgele kuidagi väga sobival ajal. Suurt tolku sellest ilmselt ei olnud. Õnnestus küll naaberriigi võtmekujusid kagebiitideks sõimata, ent Savisaar kogus ikkagi rekordsaagi.
TULEB tunnistada, et ega valimiste kaotajadki paremad ole. Lasnamäe nõlvale ortodoksi kiriku ehitamist võib võrrelda 1890. aastal kuberner Šahhovskoi nõudmisel Venemaal korjatud raha eest Toompea nõlvale ehitatud kuppelkiriku püstitamisega. Seekord tehti seda küll Tallinna linnapea eestvõttel, aga ikka Vene raha eest ja teadagi venelaste häälte nimel.
Kahjuks on Tallinna linnapea, kes mängis Eesti vabanemisel kahtlemata märkimisväärset rolli, end selgelt positsioneerinud ja eestlaste silmis auti mänginud.
Lõpetuseks tahan kaasmaalastele soovida enam indu, nõudmaks, et võimule pääsenud suhtleksid rahvaga ka valimistevahelisel ajal. Iga nelja aasta tagant pakatavad parlamenti pürgijad soovist rahvast teenida — õigemini küll püüavad meile tõestada, kui head rahvateenrid nad oleksid. Pärast valimisi näeme neid ainult pressikonverentsil.
Aeg-ajalt võiksime küsida, kas nad on üldse võimelised võimuga kaasnevat vastutust kandma.
Arvan, et valimiskampaania on show nagu show ikka ning seda ei tasu tõsiselt võtta. Sootuks teine asi on valimised ise. Et 2015. aastal oleks kergem otsustada, on vaja hakata vaatlema ja vaagima juba praegu.