FILMIARVUSTUS. Poiss, kus mu püss on?

Sarmikas ja stiilne elava kurjuse kehastus.

FOTO: Forum Cinemas

​Ma pole kunagi lugenud ühtegi Stephen Kingi raamatut. Antagu mulle andeks. Eeskätt just seepärast polnud mul ka «Tumedat torni» («The Dark Tower») vaatama minnes absoluutselt mingeid ootusi. Ausalt öeldes jättis mind külmaks ka varem loetud tutvustus. Kõik selles oli muidugi suurem kui elu. Ikkagi Stephen King, universumi püsimine, jõhkralt tumedaid jõudusid ja üks superkangelane kogu seda laiali lennata ähvardavat pudrukaussi kuidagiviisi parlanksis hoidmas. Ja siis üks keskmisest erilisemat laadi teismeline poiss. 

Peab tunnistama, et esimesed kaadrid olid päris paljulubavad ja tundus, et lähebki vist põnevaks kätte, aga no ei läinud.  Pahadest rääkides. Oivalise rolli tegi tumedate jõudude suurt bossi kehastav Matthew McConaughey. Tema oskab pahalasi kehastada nõnda stiilselt, et hakka või kuramustele kaasa elama. 

Ja loomulikult on alati hea näha, kui mõni laps miljoneid teenivate superstaaridega ühel pulgal kunsti valdab.  Tom Taylor oligi tegelikult see, kes fantaasiafilmi tibagi usutavamaks tegemisel suurima panuse andis.  «Tume torn» passibki kõige paremini vaadata just Taylori eakaaslastele. Saab peategelasega samastuda ja lasta end seiklusel kaasa viia. Igatahes minu teismeline tütar, kellega filmi vaatamas käisin, oli valmis taiese kiituseks paar punkti rohkem välja käima. Aga tema seda arvustust ei kirjuta.

Tagasi üles