Charlize Theroni uut filmi «Plahvatuslik blond» («Atomic Blonde») reklaamitakse kui klassikalist spioonimärulit. Tegelikult pole see kaugeltki tavaline spioonifilm. See on taies, mille pisimadki detailid on kaunilt paika sätitud kui Swarovski kristallid eduka tihi võtnud beibe käekellal.
Tellijale
FILMIARVUSTUS. Mitte lihtsalt spioonifilm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Filmi tegevus toimub 1989. aastal Berliinis. Ühest küljest üsna depressiivne, teisalt idaeurooplasele enam kui tuttavlik taustsüsteem. Sellega oleks justkui arvestatud, sest äratundmisi, mis alanud põnevuse ajastutruuks seikluseks voolivad, on lademetes. Olgu need legendaarsed AKG K140 kõrvaklapid, Tetrist mängivad Ida-Saksa punkarid või tänavatulpadele kleebitud «Stalkeri» plakatid. Melomaanil tõstab õndsustundest ihukarvad püsti filmi heliriba. Korralik ja väga hästi valitud kaheksakümnendate küte teeb taiesest justkui kahetunnise muusikavideo. No kujutage endale ette habetunud nahkmantlis Vene jõhkardit, kes «99 luftballonsi» saatel äpardunud informaatorit rulaga kolgib. Tõeline kunst!