Vaba mõte. Puhtad pinnad

Suurkoristus on lõppenud, elutoa riiulid on tühjaks tehtud. Aja jooksul oli sinna kogunenud igasugust sodi: pabereid, pastakaid, võtmeid, mõni münt – ühesõnaga kõiksuguseid asju, mida oli mugav korraks käest panna ja siis unustada. «Rohkem riiulitele asju ei poeta,» kõlab perepea otsus. «Olulised asjad lähevad sahtlisse ja ebaolulised prügikasti.» Pinnad peavad olema puhtad.

Folgieelsel esmaspäeval sattusin keset päeva Viljandis Vabaduse platsi juurde. Tol päeval oli see autodele suletud, aga festivaliehitused polnud veel kohale jõudnud. Tallinna ja Vaksali tänaval sõitis paar autot. «Mida me selle avaruse ja puhtusega ette võtame,» tekkis mul Vabaduse platsi tulevikule mõeldes küsimus. Plaani järgi lammutatakse maha ka ametite maja ja selle asemele taastatakse Vabadussõja sammas. Plats ise autodele suletakse ning jääb vaid jalakäijate käsutusse. Tallinna tänava sõiduteed kahandatakse meetri võrra, et teha ruumi jalakäijatele. Aga kus on jalakäijad, kes seda kõike vajavad?

Äriplaan ehk euroraha saamise idee kirjeldab, kuidas jalakäijate ala suurendamine annab võimaluse äridel laieneda ning kuidas Tallinna tänava ääres saavad tegutsema hakata uued kauplejad ja sinna võiksid tekkida kohvikud avarate terrassidega. Minu pessimism on linnajuhtide seas legendaarne, aga ma tõesti ei näe seda perspektiivi.