Uus riiklik õppekava pakub rämpstoitu

INIMENE ON loomu poolest laisk ja mugav. Kõige parem oleks siis, kui keegi tooks talle kalaprae nina alla.

Ise püüda on raske ja aeganõudev. Tuleb hankida õige varustus ja teha kulutusi. Lõpuks võib selguda, et õng oli kehv või püügikogemus kesine. Või rauges ramm.

Mõni jätab õnged sinnapaika ja laseb restoranis endale ihaldatud kala serveerida. Teine ei jäta jonni, vaid katsetab senikaua, kuni ükskord näkkab. Kulutab aega, tervist, närve ja raha, aga vaev tasub end kuhjaga ära.

UUS RIIKLIK õppekava pakub kohati kala, kohati õnge, aga õngedel vahe tegemise õpetust üksnes napilt. Rohkem ulatab ikka valmiskala ja soovib head isu — mis sellest et luud kurku kinni jäävad.

Seda, mida haridusnälja leevendamiseks pakutakse, võib nimetada pesuehtsaks rämpstoiduks. Otsustus- ja valikuvabadust jääb vajaka ning kooli juhtkond on endiselt sund- või absurdiolukorras.

Toome näiteks religiooniõpetuse, mille ees tuntakse rohkem hirmu kui ussi- või püssirohu ees. Religiooni- ehk usundiõpetus annab väljaõppe saanud pedagoogile ideaalse võimaluse pakkuda õpilastele maailmavaatelisi õngesid.

Las õpilased ise katsetavad ja avastavad, millise õnge otsa milline kala hakkab — püügivahendeid on ju palju: budism, hinduism, taoism, konfutsianism, Vana-Kreeka eetilised õpetused, kristlus...

Ebaeetiline on hakata pakkuma kala, selle asemel et õpetada noored õngitsema ja püütust rõõmu tundma. Pooltoodet või valmisrooga ulatades me üksnes süvendame õpitud abitust ning eklektilist mõtlemist.

Õpetaja ei pea andma töödeldud toorainet ega retsepti, vaid üksnes õnge. Äärmisel juhul võib ta soovitada lähimat ja puhtaimat veekogu, kõiges muus tuleks usaldada õpilasi ning jätta endale üksnes suunaja roll.

ÕNGEJUTT kehtib ka teiste õppeainete kohta. Ei saa poistelt ja tüdrukutelt ära võtta avastamise, uurimise ja loomise rõõmu. Õpetajad ei tohi tampida ainult ühte teooriat, reklaamida ainult ühte õnge (bioloogias näiteks evolutsionism vs kreatsionism), vaid tuleb anda võimalus lastel endil otsustada.

Valida saab kummatigi ainult alternatiivide vahel, mitte sundolukorras.

Õpetaja ülesanne ei ole määrida manipulatsiooni ja demagoogiat kasutades pähe fakte või pseudoteaduslikke järeldusi, vaid tutvustada elu ja olemist selle variatsioonides, et õpilane hakkaks «õigete» vastuste andmise asemel hoopis küsimusi esitama.

PEDAGOOGIDEL ei maksa karta küsimusi, mis puudutavad asja tuuma. Kui me ei tea, siis ütelgem seda otse välja ning tehkem asi endale selgeks. Kui õppurid küsivad, millise õngega meie kalastamas käime, pole mõtet sellest saladust teha: õpilane saab õpetaja kogemust teistega võrrelda — analüüsida ja katsetada. Niiviisi kasvavad tema püügilust ja -vilumus.