N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Folgileht. Folgi saab igaüks endas avastada ise

Maarja Mõts
Folgileht. Folgi saab igaüks endas avastada ise
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Untsakate eelmise aasta folgikontsert, nagu nende iga esinemine, algas sõnadega: «Nad on siin ja nad on ilusad, südamed on armu täis.»
Untsakate eelmise aasta folgikontsert, nagu nende iga esinemine, algas sõnadega: «Nad on siin ja nad on ilusad, südamed on armu täis.» Foto: Elmo Riig

Margus Põldsepa silmad on Viljandi pärimusmuusika festivali näinud päris algusest. Ühes Untsakatega on ta 1993. aastast tänaseni läbi käinud kõik folgi lavalauad.

Kuidas esimene Viljandi pärimusmuusika festival teie teele sattus?

See oli kuidagi loomulik. Õppisin tol ajal Viljandi kultuurikolledžis rahvamuusikat. Kõik, kes olid kolledžis ja tegelesid rahvamuusikaga, esinesid folgil. Ansambel Alle-aa oli seal, aga minul oli tolleks ajaks juba oma ansambel, Untsakad. Nii see mu teele sattus.

Milline oli Untsakate esimene folgikontsert?

See toimus lauluväljakul, minu arust kogu folk oligi ainult lauluväljakul. Tunne oli võimas, bänd oli väga hoogu täis, nagu tänapäevalgi loomulikult. See oli hea väljund enese näitamiseks. Tol ajal oli meile ansambel Alle-aa võrdväärne konkurent. Alle-aast tahtsime iga hinna eest paremad, lahedamad ja mõnusamad olla. Pingutasime ja meil oli kõvasti uusi lugusid. See oli selline heas mõttes edasiviiv konkurents. Andis meile vunki juurde, et pingutada. Väikeste Lõõtspillide Ühingule, mis ka siis folgil esines, vaatasime veel alt üles. Nemad olid tolleks ajaks juba vanad tegijad. Me olime alles pool aastat vana ansambel.

Milline üritus esimene folk oli?

Esimene folk oli kodukootud. Festivaliks oli seda kindlasti palju nimetada, see oli rohkem selline kontsert, tagasihoidlik üritus. Ando joonistas isegi folgiplakati ise, ei olnud linna peale tellitud suuri reklaame. Kõik oli põlveotsas treitud, aga see andis ka armsa ja sooja tunde. Ise tehtud, hästi tehtud.

Nüüd on see kasvanud suureks sündmuseks. Kas hoolimata sellest on folgi vaim jäänud püsima?

Igaüks avastab ju oma folgi iseeneses ise. Ei saa rääkida, et küll ikka vanasti oli lahe ja nüüd on jama. Tegelikult on see kõik sinu enda teha. Noored võtavad folgist usinasti osa ja ongi chill. Kui vaim jääb püsima, võib öelda, et ka vanemad on midagi ära teinud. Usun, et see vaim, mis võiks jääda folki kandma, on edasi antud.

Esimesed 10-15 folki laulsin minagi kuskil mätta peal teiste pillimeestega hommikuni. Nüüd on see juba nooremate rida. Rõõmsasti kuulen, et mantlipärijad ansamblist Lõõtsavägilased seda juba praktiseerivad. Nagu lõõtsavägilane Andres ütleb, et iga folk läheb järjest mõnusamaks. Ja nii on!

Mis on teile kui pillimehele see miski, mis teeb folgist folgi?

Folgist teebki folgi see tundmus sinu enda sees. Sa ei tee seda kellegi teise jaoks, vaid iseenda jaoks. Õige on siis, kui see sulle meeldib, sul on lahe sõpradega koos pilli mängida, teiste kontsertidel käia ja ise kontserti anda. See ühtsustunne, et ongi teised ka sama hullud nagu sina, tahavad öösel pilli mängida ja mängivad hommikuni välja. Folk mühab su enda sees.

Kui oluline roll on folgi publikul?

Kui tuled lavale ja esimese loo käima paned – meil Untsakatega on see alati nagu raudnael üks ja sama –, on selline tunne, nagu kohtuks vana hea tuttavaga. Kohe on hea ja mõnus tunne. Lava ees on alati palju tuttavaid, väga kodune on folgil mängida.

Kas folgist on võimalik ka tüdineda?

Ma arvan, et neljanda päeva õhtuks. Aga üldiselt, ei noh, ma ei usu. Tüdined, puhkad nädalakese ja võiks nagu jälle folgile minna.

Kui kauaks folk püsima jääb?

Ei ta kao kuhugi. Niikaua kui on eestvedajaid, kuni linn ja riik toetavad, niikaua ta püsibki. Praktilises mõttes. Aga peab olema eestvedaja ka rahva mõttes. 

On neid, kes tulevad vana hea peale välja, nostalgialaksu saama, aga ka neid, kes tulevad uut otsima. Niikaua kuni folk suudab mõlemale pakkuda seda, mida otsima on tuldud, niikaua see püsib.

Märksõnad
Tagasi üles