Filmiarvustus. «Parim kong on surnud kong»

Film «Ahvide planeedi sõda» paneb inimkonda teise pilguga vaatama. Foto: Forum Cinemas

Kui ma umbes nädal tagasi kinos käisin, jooksis läbi filmi «Ahvide planeedi sõda» eelreklaam. Ma ei ole küll suurem asi fantaasiafilmide guru, aga selles klipis oli midagi väga ebareaalset, mis tekitas soovi sellest loost osa saada. Nii leidsingi end mõni aeg hiljem seismas piletijärjekorras koos kõigi teiste ootusärevate filmihuvilistega ja see lubas oletada, et ees ootab midagi suurejoonelist. 2,5 tundi hiljem kinosaalist lahkudes tundsin end solvatuna ja sisemuses võttis võimust pettumus, sest halloo, ma olen ju ka inimene! Kuid kas ma enam tahangi olla?

«Ahvide planeedi sõda» on triloogia kolmas osa, kus intelligentsete ahvide ja inimeste kooselu on jõudnud niikaugele, et planeedile mahuvad vaid ühed neist. See muidugi tähendab sõda ja tulistamisstseene on filmis kõvasti. Sõdivad ahvipealik Caesar (Andy Serkis) oma kambaga ja Kolonel (Woody Harrelson), kes juhib relvastatud inimjõude. Kui Kolonel tapab Caesari naise ja poja, leiab Caesar, et on ainult üks lahendus – kättemaks, mis oli lavastuslikult järjekordne klišee. Klišeedest hoolimata oli film aga kaasahaarav ja suutis pilgu  ekraanile naelutada kogu kaheks ja pooleks tunniks.

Kuigi mõte inimkonnast kui planeedi suurimast pahalasest ajas kurjaks, suutsin leida idee, mis mind rahuldas. Küsimused nagu «Miks ma raiskasin just kaks ja pool tundi oma elust, et näha, kuidas inimkond on häbiväärselt halb?» ja «Miks peaks ühelegi inimesele meeldima, et meie planeet käest võetakse?» asendusid filmi üle järele mõeldes ja realistlikumalt asjale lähenedes arusaamaga, et kuigi tegu on ilmselt kõige fantaasiarikkama fantaasiafilmiga, oli selles loos midagi sügavamat. Midagi, mis peaks punase tulena meid hoiatama. Nimelt saab filmist tuua reaalsesse maailma paralleele, kuidas inimkond teistesse ja teistsugustesse olevustesse suhtub. Võib-olla me ei jõuagi parim-kong-on-surnud-kong-suhtumisega kaugemale kui kõnealuses filmis.