Tulvavesi muudab elurütmi ürgsemaks

Vello ja Maret Kurdi taluni saab küll jupike maad astuda mööda mullu sügisel rajatud teed, aga selle otsad on ikka vee all. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajal, mil linlane tolmava tänava pärast nina kirtsutab, peab maalane igapäevatoimetuste tegemiseks appi võtma kummikud või suisa paadi.

Viimastel päevadel valitsenud ja ilmselt veel mõnda aega vältav kuiv ilm süvendab kontrasti: kui mõnel pool hakkab veekogude tase jõudsalt alanema, siis teisal see alles kerkib. Metsaveerel sulab lumi ja jõgedel liiguvad jääkamakad. Siin-seal lendavad esimesed liblikad, kollased ning kirjud.

Võrtsjärve voolava Tänassilma jõe suudmes Oiul elav Laine Roosipuu lausus, et kõige kaugemale üle kallaste oli vesi tema kodu juures tunginud läinud pühapäeval.

Eilsega võrreldes oli tase tema hinnangul tol päeval paarkümmend sentimeetrit kõrgemal. Aga eilegi piiras vesi kaht kõrvalhoonet ja suurem osa aiamaast lirtsus kummikute all.

«Lõbus on seda vaadata jah,» püüdis perenaine võõrast uudishimu mõista. «Aga igapäevatoimetamises teeb meele päris kurvaks, kui peab jalgupidi vees olema. Eelmisel aastal oli hullemgi: siis pidin kuuri minekuks kõrged kalamehesaapad jalga panema, nüüd saan lühemate kummikutega hakkama.»

Mullu oli veel jaanipäeva paiku maa nii märg olnud, et mulda pandud tomatitaimi ei pidanud kastma poolteist kuud.

Tänassilma jõe lähedal elava Vello ja Maret Kurdi talu on tulvavete ajal samuti muutunud kindluseks keset väikest saart. Eelmise nädala lõpul jäi vesi nende sõnul elumajast vaid mõne meetri kaugusele, nüüd on see tagasi tõmbunud.

«Mina ei ole siin nii kõrget vett näinud,» lausus peremees. Mullune suurvesi oli tema talu juures tänavusest tipust veidi madalam.

Eile seisid suuremal või vähemal määral vete valduses saun, küün, puukuur ja vana laut. Ahjupuud ning muud tarvilikud asjad, mida kanda kannatas, oli peremees enne suurvett kuivale tassinud.

Õnneks ei pea pensionäripõlve pidavad Vello ja Maret Kurt iga päev kodust ära käima, sest majast külateeni pääsemiseks tuleb mitusada meetrit paadiga sõita. Mullu rajati luha serva küll kõrge tamm-jalgtee, aga selle otsad on ikkagi vees. Pealegi on külateeäärses pooles üle oja viiv sild minema uhutud.

«Kui ikka vaja minna, võtame paadi,» ütles pererahvas. «Lapsed käivad ja aitavad ka.»

Maret Kurt meenutas, et aastaid tagasi tööl käies oli ta mõnikord sunnitud suurvee ajal töökaaslaste juures ööbima. Nüüd seda muret pole.

Ühest küljest tähendab ajutine saareelu rahulikku omaette olemist, aga kuivõrd kevaditi majapidamist nilpsama kippuv vesi kahju teeb? «Hooned on vanad... Mis kahju nüüd... Aga ega vees ligunemine midagi head kah tee,» rehmas Vello Kurt.