Kinosaalis istet võttes olin valmis oma elu suurimaks filmipettumuseks. Fantaasiamärul, milles saab näha latekskostüümis koomiksitegelasi, nii häid kui pahasid superkangelasi, ei ole mind kunagi meelitanud õhinal pileteid broneerima. Oleks keegi suvatsenud mulle kas või vihjata, et sõnad «märul» ja «komöödia» on sünonüümid, poleks ma ehk sellelaadseid filme pean-kindlasti-vaatama-filmide listist nii enesekindlalt välja jätnud.
Tellijale
FILMIARVUSTUS. Superhumoorikas kangelane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Film «Ämblikmees. Kojutulek» ei olnudki minu ootustele vastupidiselt vaid ebareaalsuses ujuv kahetunnine action, kus paha halastamatult head tümitab, vaid üllatas sisutiheduse ja huumoriga. Kaks tundi möödusid kiiresti, hoolimata sellest, et film polnud veel poole pealgi, kui olin valmis jopet selga ajama, sest mu peas oli lugu leidnud loogilise lõpu. Tegelikkuses polnud lugu aga veel peamõtteni jõudnudki ja lõpp ei olnud üldsegi loogiline.