FILMIARVUSTUS. Superhumoorikas kangelane

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ebareaalselt tugev keskkoolipoiss naerutab vaatajaid.
Ebareaalselt tugev keskkoolipoiss naerutab vaatajaid. Foto: Forum Cinemas

​Kinosaalis istet võttes olin valmis oma elu suurimaks filmipettumuseks. Fantaasiamärul, milles saab näha latekskostüümis koomiksi­tegelasi, nii häid kui pahasid superkangelasi, ei ole mind kunagi meelitanud õhinal pileteid broneerima. Oleks keegi suvatsenud mulle kas või vihjata, et sõnad «märul» ja «komöödia» on sünonüümid, poleks ma ehk sellelaadseid filme pean-kindlasti-vaatama-filmide listist nii enesekindlalt välja jätnud.

Film «Ämblikmees. Kojutulek» ei olnudki minu ootustele vastupidiselt vaid ebareaalsuses ujuv kahetunnine action, kus paha halastamatult head tümitab, vaid üllatas sisutiheduse ja huumoriga. Kaks tundi möödusid kiiresti, hoolimata sellest, et film polnud veel poole pealgi, kui olin valmis jopet selga ajama, sest mu peas oli lugu leidnud loogilise lõpu. Tegelikkuses polnud lugu aga veel peamõtteni jõudnudki ja lõpp ei olnud üldsegi loogiline.

Kui film oli peale hakanud, sai hirm, et ma sellest midagi aru ei saa, aina toitu juurde. Tekkisid esimesed küsimused. Kõigi teiste emotsioonide keskel tõstis pead mis-toimub-tunne. Loo hargnedes hakkasid aga alguses segaseks jäänud infokillud olulist rolli mängima ja leidsid oma koha arusaadavate faktide hulgas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles