Repliik. Värdjate vaikne visadus

Marek Tiits MARKO SAARM/SAKALA Foto: Marko Saarm / Sakala

Ööl enne jaanilaupäeva, aasta üht suuremat üldrahvalikku pidupäeva, käisin Viljandi politseinikega reidil. Kuue tunniga neli roolijoodikut ja üks umbjoobes põgeneja. Palju. Liiga palju. Kohutavalt palju. Olin seni elanud kui mullis, kus roolijoodikuid ei eksisteeri, ja reaalsuse löök näkku oli karm. 

Paar päeva hiljem, puhkepäeval, läksin naaberküla väiksesse kauplusse tarvilikku pisinodi hankima. Poe ette keerates nägin sähvivaid vilkureid. Otse ukse ees oli kinni peetud roolijoodik. Purupurjus «kangelane» vaidles ja kraakles teda taltsutavate politseinikega. Oma osa üldisesse õhkkonda lisasid joodiku sõbrad, kes kõrvalt tänitasid ja kriiskasid.

«T**a, ma sõitsin eelmisel suvel jumala sottis peaga Mustlast Viljandisse, mingeid mente polnd. T**a, ma sõidan alati, kui ma tahan, mingi ment ei koti,» ärples mu selja taga kassajärjekorras üks nokkmütsis noor mees õues käivat kismat vaadeldes.