Helir-Valdor Seeder on oru valitseja

Autoga pääseb sinna mööda Loodi mõisa järsku ja lagunenud munakiviteed. Masinale on see paras katsumus, aga ebamugavused saavad kuhjaga tasutud, kui avanevad hingematvalt kaunid vaated.

Põlispuudega kaetud küngastel krõmpsutavad rohtu Šoti mägiveised ning Islandi ja Gotlandi lambad. Ühe künka nõlval on püstkoda, pisut allpool suveköök ja veel madalamal väike elumaja. Maja ja suveköögi juures kasvab kümmekond suurt viinapuud. Kõikjalt paistab hästi kätte ürgorus mustendav paisjärv.

See maaliline paik on Porilinna talu, mille omanik on kunagine Viljandi maavanem, üle-eelmine põllumajandusminister, praegune Isamaa ja Res Publica Liidu juht Helir-Valdor Seeder.

Veised, lambad, viinamarjad

«Matu, Matu, Matu...» kutsub Porilinna peremees mägiveiseid – suuri sõbralikke loomi, kes okste raginal võsast välja tormavad. «Ute, Ute, Ute...» hüüab ta leiba nosima lambaid.

Seda kõrvalt vaadates meenub Briti seriaal «Oru valitseja» oma oru ja mägede, viinamarjaväätide ja loomadega.

«Siin orus on vaikne ja kena. Maanteemüra siia ei kosta, on vaid linnulaul ja metsakohin,» ütleb nelja poja isa Helir-Valdor Seeder ning räägib, kuidas ta kunagi ehitas püstkoja poistele mängimiseks, aga nüüd leiavad sealt suvel lambad varju.

Poegadele on see maastik pakkunud palju rõõmu. Talvel saab künkaharjalt kelguga vägeva hoo ja kui järv on jääs, viib liug üle selle eemal terendava metsatukani välja.

Innukalt jutustab Helir-Valdor Seeder oma viinamarjadest, mis on külmakindlad ja annavad igal aastal korralikku saaki. Mainib sedagi, et suveköögi juures kasvava seemneteta ja väga maitsvate viljadega taime tühjendasid linnud ühel aastal enne, kui nad ise jaole said.

«Viinamarju peab hea saagi saamiseks lõikama,» kõneleb Seeder. «Suvel tuleb osa kobaratega oksi ära lõigata, siis ei jää marjad väikeseks. Sügisel on tarvis teha harvenduslõikust ja jätta alles tugevamad oksad.»

Kõik algas talveidülliga

Kaheksa hektari suuruse Porilinna talu ostis Seedrite pere 2002. aastal.

«Otsisime naisega maakohta, kus saaks toimetada. Jõudsime siia lumisel kesktalvel, veebruaris. Oli tuulevaikne, 15–20 kraadi külma, päike paistis. Tulime mäe pealt Loodist ja nägime kitsi jooksmas. Tõeline idüll. Otsustasimegi selle talu ära osta,» pajatab peremees. «Kevadel aga, kui lumi sulas, nägime, et meie maade keskele jääva vana meierei juures on küla prügimägi. Seal oli kõikvõimalikku sodi: vanu autokeresid ja -kumme... Kõik see oli suur pettumus ning paiga kordategemiseks kulus mitu aastat. Kui teised korjasid kevaditi kive, siis meie perega korjasime klaasikilde.»

Kohe algul istutas Helir-Valdor Seeder mäele tammeallee. Samuti on ta kasvama pannud pärni. Vana elamiskõlbmatu metsavahikordon sai lammutatud ja ehitatud väike maja kunagise lauda vundamendile. Et uus maja saaks avarust, tehti selle ette postidele terrass. Selle võrra sai teise korruse suurema ehitada. Maja ehitamiseks palkasid Seedrid paar töömeest ja abiks käis ka nende Viljandi-naaber.

Nüüd on alumisel korrusel lisaks eluruumile saunaosa ning teisel korrusel kaks askeetlikku magamiskambrit. Ühtlasi ehitati majani tee, rajati kanalisatsioon ja veeti kohale elekter.

2007. aastal tegi Helir-Valdor Seeder metsavahikordoni vundamendile maakividest grillikoja. Katusele kuhjas ta 30 sentimeetri jagu mulda ning külvas sinna taimi, mis põuastes oludes kenasti hakkama saavad ja suviti õitsevad.

Porilinna asukatel vedas ka sellega, et riik lasi orgu, kus varem voolas oja, kaevata pilkupüüdva paisjärve. Teisele poole kaldale kerkis riigimetsa majandamise keskuse puhkekoht ja rajati matkarada. Seedrite koerale, kuldsele retriiverile Krisile meeldib järv väga. Kui peremees toika vette heidab, toob ta selle kibekiiresti tagasi.

Suur kivirahn elumaja lähedal on tunnistajaks Seedri ajaloohuvile. Sellele on graveeritud Vene punasõdurite kujutised ja kiri: «28. juunil läks siit teele looderindele Eesti territoriaalkorpuse suurtükiväepolk.» Pärast Eesti taasiseseisvumist võeti see Tartu Tähtvere pargist maha ja keegi seda endale ei tahtnud. Nii tõigi Seeder selle Porilinnale.

Unistab lotovõidust

Nagu Helir-Valdor Seeder ütleb, on perel talus toimetamist palju. Kõige muu hulgas teeb peremees seal küttepuid. Maale jõuda püüab ta igal nädalavahetusel.

«Loomadega on lihtne: juua saavad nad ojadest ja kraavidest, mineraal on ka ees. Talvel on vaja neile vaid iga nädal heinapall ette lükata,» räägib Seeder.

Šoti mägiveised tema kinnitusel karme olusid ei pelga, aga talvel saavad nad soovi korral ka katuse alla varju minna.

Seedri sõnutsi ei ole Porilinna mitte tulu-, vaid kulutalu. Loomad on seal rohkem silmarõõmu pakkujad ja ühtlasi hoiavad nad maad rohtu kasvamast.

Nädala keskel tuleb Helir-Valdor Seedril olla töö tõttu Tallinnas, põhielupaik on perel aga Viljandis Paalalinna majas.

«Tallinnas on üks eluviis ja ühed hoiakud, maakonnalinnas Viljandis teised, siin, eraldatud kohas, kolmandad. Saan ehedal kujul aimu kogu Eesti eluspektrist. Need, kes vaid Tallinnas elavad, ei mõista tihti ülejäänud Eesti olukorda,» kõneleb Seeder ning lubab, et vanaduspõlveks kolib ta naisega päriselt Porilinna.

«Loodan, et naine võidab kunagi loteriiga palju raha. Siis ehitame mäele maja ja naudime oma imelist vaadet,» sõnab ta muheldes.