Vaba mõte. Asukoht, hind ja mustad nõud

Hans Väre
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Väre
Hans Väre Foto: Marko Saarm / Sakala

Eestis räägitakse viimasel ajal üha rohkem uuest kinnisvarabuumist ja ka Viljandis tundub turg olevat tule alla saanud. Pindi Kinnisvara andmetel on siinsete korterite hinnad võrreldes 2010. aastal saavutatud põhjaga kerkinud 173 protsenti ja jäävad omaaegsest tipust nüüd vaid 19 protsendi kaugusele. Seejuures on viimastel kuudel jõudsalt vähenenud pakkumishinna ja tehinguhinna vahe, mis tähendab, et müüjad eriti tingimisruumi ei jäta. 

Aasta algul lisandus sellesse statistikasse minugi tagasihoidlik panus, kuid selleks et uue koduni jõuda, pidin umbes aasta jooksul Viljandi turu mitu korda tiheda kammiga läbi sugema. Nagu selgus, on see sektor kohati umbes sama loogiline nagu David Lynchi film. 

Esiteks: asukoht, asukoht, asukoht. Need on väidetavalt kolm kõige olulisemat eduka kinnisvarainvesteeringu kriteeriumi. Nõukogude ajal oli muidugi hea, kui kusagilt üldse õnnestus mugavustega korter sebida, nii et toona ehitatud maju ei maksa selles kontekstis arvesse võtta. Ent kuhu on kerkinud viimase aja edukaimad kinnisvaraarendused? Üks ehitati ümber Paalalinna kooli väikesest majast piirkonda, millele pole küll midagi ette heita, kuid mis ka millegi erilisega silma ei paista. Teine uus kortermaja rajati pooleli jäänud kontori alusel tiheda liiklusega Pärnu maantee äärde, omalaadseks boonuseks mõlemalt poolt tööstusmaastikule avanev vaade. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles