Gert Kiiler: Miks inimesed ihkavad verd?

Gert Kiiler Foto: Peeter Kümmel / Sakala

TEISIPÄEVASE «Sakala» arvamusküljel kirjutas kolleeg Rannar Raba, kuidas teda ärritasid internetikommentaarid juhtumile, kus Vana-Võidu ühendatud kutsekooli direktor Tarmo Loodus otsustas karistada vales kohas suitsu teinud õpilast, pigistades kokku tema käe, milles oli hõõguv suitsukoni. Kolleeg imestas, kuidas nii paljud  pooldavad säärast omakohut ja õigusrikkumisele vägivallaga vastamist.

Mina otsustasin veidi arutleda selle üle, miks inimesed niisugusel seisukohal on. Ütlen kohe ära, et mu eesmärk pole tõestada, kellel oli konkreetse intsidendi puhul õigus.

MINULE POLNUD inimeste selline reageering sugugi üllatus. Kui mõelda viimaste aastate krimi- ja kohtu-uudistele ning neile järgnenud kommentaaridele, oli see igati loogiline. Olen veendunud, et koolidirektorit toetavad avaldused ei põhine suures osas üldse kõnealusel juhtumil, vaid peegeldavad inimeste seisukohti Eesti igapäevaelu taustal.

Meie õiglustunnet on aastate jooksul nii palju riivatud, et kannatus hakkab katkema. Väga paljud meist ei suuda mõista Eesti leebet karistuspoliitikat, mis väljendub võimalikult väikestes karistustes ja lootuses seaduserikkujaid ümber kasvatada.

MÕELGEM NÄITEKS sellele, kuidas kolme hukkunuga liiklusõnnetuse põhjustajale või politseid rünnanud ja poode rüüstanud marodööridele määrati tingimisi karistus, või sellele, kuidas riigi maal seadusevastaselt, oma äranägemise järgi toimetanud suurärimees lubab tagantjärele lihtsalt kõik pisitrahvid kinni maksta.

Alles mõni päev tagasi ei uskunud ma oma kõrvu, kui kuulsin telekast, et üks aprillimäratseja sai kolme ja poole aasta jagu reaalset vangistust. Kas tõesti pannakse mõni neist ka kinni, imestasin ma ning leidsin, et natuke õiglust on siia maailma veel alles jäänud.
Õige pea asendus see imestus aga jahmatusega. Selgus, et too tüüp mitte üksnes ei rünnanud politseinikke kangi ja kividega, vaid pani põlema lõngapoe ning rüüstas ajalehekioskit, kauplusi ja Woodstocki baari. Tagatipuks jõudis ta mõne aja pärast koos sõbraga tänaval röövida alaealist noormeest, ähvardades teda akutrelliga.

Selles valguses paistis too kolm ja pool aastat vangistust jällegi pelgalt õiglustunde narrimisena.

KUI KUULATA meie kohtuotsuseid, jääb mulje, et karistuste alammäärad peaksid algama sealt, kus praegu on ülemmäär. Ehkki juhtub ka seda, et arusaamatult kerge karistuse puhul tuleb pöörata pea kohtuniku või prokuröri poole, pole neil enamasti midagi teha, sest seadused ise on leebed. Nii leebed, et karistus ei mõju teps mitte preventiivsena.
Kui ikka üks valgekrae teaks, et miljonite varastamisega vahele jäädes tuleb kümme või viisteist aastat trellide taga istuda, mitte vabaduses viibides mõne tuhande krooni kaupa kuus varastatut tagasi maksta, jätaks ta tõenäoliselt kuriteo sooritamata.

Sama lugu on ju ka röövlite ja mõrtsukatega, kuigi nende puhul on pikkadel karistustel preventiivsusele lisaks seegi väärtus, et vähemalt niikaua ei saa nad ühiskonnale kurja teha.
Nõnda jääbki seaduskuulekatele inimestele mulje, et sellal, kui nemad täidavad ühiskonnas kehtivaid seadusi, vaatavad mõned neist lihtsalt irvitades mööda. Ja turvalisust ei paista kusagilt, sest tingimisi või mõneaastase reaalse karistuse saanud kurjategija on peagi tänaval tagasi.

KUI EELMISED näited olid tolle suitsukonijuhtumi kõrval vahest liiga karmid, siis tuleb nentida, et üha süvenevat karistamatuse tunnet võib näha ka lihtsamate juhtumite puhul. Suhtumine «Aga mis te mulle ikka teha saate?» on levinud lausa epideemiana.

Nii mõnigi mu tuttav ütleb, et noored on ju läbi aegade joonud, suitsetanud ja väiksemat sorti pättusi teinud ning vanem põlvkond on aegade algusest saadik kurtnud, kuidas noored on hukas. Miks siis praegu sel teemal nii kõvasti lokku lüüa?

Jah, tunnistan: olen samuti teismeliseeas käitunud nii, et selle üle sugugi uhkust ei tunne. Ainult et on üks oluline vahe. Tol ajal, viisteist-kakskümmend aastat tagasi, kardeti vahele jääda ja saadi aru, et käituti valesti.

Kui meie ennast purju jõime, siis nurga taga. Suitsu tegime küll kooli lähedal, aga samuti nurga taga. Ja kui õpetajad haarangu korraldasid, ei tulnud kellelgi pähe jääda õpetajaga tõtt vaatama. Joosti hoopis minema ning näpati naaberaiast õuna või osteti poest nätsu, et suitsuhaisu suust ära saada.

MIS TOIMUB aga praegu? Olen mitu korda kutsunud oma maja ees parklas öösel autost kõva muusikat laskvatele, lärmavatele, avalikult alkoholi tarvitavatele ja murule kusevatele noortekampadele politsei.

Kui seadusesilmad kohale tulevad, läheb kõigepealt minutike aega, mille jooksul nad arvatavasti üritavad üle lärmi karjuda, et keerake muusika kinni. Noored aga röögivad vastu umbes nii, et «Mida? Muusika mängib, me ei kuule!». Lõpuks saab muusika vaiksemaks keeratud, kuid keegi ei tee katsetki kuhugi kaduda. Isegi alkoholipudeleid ei viitsita korralikult peita. Ja kui politseinikud on autoaknast kambale sõnad peale lugenud ning ära sõitnud, läheb kõik paari minuti pärast endist viisi edasi.

KUST TULEB selline üleolev käitumine? Vaevalt et keegi muutub niisuguseks 20-30 aasta vanuselt. Kõik hakkab peale ikka tunduvalt varem: nii kodusest kasvatusest kui koolist. Paraku on kooli rolliks jäänud eelkõige tegelda puuduliku koduse kasvatuse kibedate viljadega. Ja väga raske on koolis korda majja lüüa, kui õigused on antud vaid õpilastele.

Miks polnud niisugust probleemi palju kirutud nõukogude ajal? Eelkõige seetõttu, et siis oli süsteem lihtne: kui laps tegi pättust, teatas kool sellest nii tema vanematele kui vanemate töökohta. Ma ei tea täpselt, mis vanemate töökohas sellele järgnes, kuid tean, et see ähvardus toimis. Võib-olla oli asi häbitundes.

Keda hirmutaks praegu see, et info lapse suitsetamisest või korrale allumatusest jõuab vanemate töökohta?

Või võtame teise näite samast ajast: jäneste nimed pandi linnaliinibussidesse üles. Praegu on kindlasti seitse seadust, mis keelavad seda teha. Ometi hoidis oht sinna nimekirja sattuda paljusid seadust rikkumast.

Jah, ma saan aru, et kõik see sai töötada üksnes totalitaarses hirmuühiskonnas (mida ma sugugi tagasi ei igatse), aga koos totalitarismi kadumisega jäi sellele kohale tühimik, mille tagajärgi me praegu näeme: nii ühtede ülbes käitumises kui teiste korraihaluses ja verejanus.

MIS AITAKS kooliealistele lastele asjad taas joonde ajada, ma tõesti ei tea. Aga kuni sellega hakkama ei saada ning kurjategijate karistused jäävad sama leebeks, nagu need praegu on,

ei kao terava õiglustundega inimeste verejanulised kommentaarid.
Seetõttu on arutelu Tarmo Looduse käitumise üle igati teretulnud.