Repliik. Millal, sõbrad?

Marek Tiits MARKO SAARM/SAKALA Foto: Marko Saarm / Sakala

Viljandi on üks kuramuse mõnus elupaik. Ma olen seda arusaamist poole Sakalas töötatud aasta jooksul mitut puhku leheveergudelgi väljendanud. Vaikne, rahulik, puhas – täiesti võrreldav näiteks Ahrensburgiga Saksamaal või Stirlingiga Šotimaal. Kultuur õitseb, inimesed on rahulikud, kuritegevus kahaneb olematuse poole ja turiste on üha rohkem. 

Aga üleeile toimetuses töö lõpetanuna autorooli istudes köitis mu pilku miski, mis pani küsima: millal, sõbrad, me jõuame siin Viljandis ikkagi nii kaugele nagu eelmainitud linnad? Põhjuse selleks andis Northmeni kohviku muhe ja kogukas teenindajahärra, keda nägin söögikoha sulgemise eel maja ees lillepotte kokku korjamas.

Miks ta seda tegi? Eks ikka selleks, et lilled öösel kurikaelte ohvriks ei langeks. Ja alles me kirjutasime siinsamas Sakalas, kuidas Metalli tänaval 33 hiljuti istutatud toompihlakat maast välja rebiti.