Puude kroonid püsivad sel sügisel kullas

Hans Väre
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas sa pähkleid tõid? Isegi maapähkleid mitte? Aga käbisid? No kes siis tühjade kätega külla tuleb!»
«Kas sa pähkleid tõid? Isegi maapähkleid mitte? Aga käbisid? No kes siis tühjade kätega külla tuleb!» Foto: Hans Väre

Kell on kuus hommikul ja tähed hakkavad tasapisi tuhmuma. Üks neist ei malda aga lahkumisrutus koitu ära oodata: siuh! sööstab ta tulise jutina taevast alla.


Ilmselt oli see drakoniid, üks neist tuhandetest meteooridest, keda möödunud nädalal komeet Giacobini-Zinneri saba läbinud Maal näha võis. Ent võib-olla hoopis mõni täht, kes ei suutnud vastu panna soovile lugematute üle taeva sõudvate linnuparvedega kaasa lennata?



Kui lindudele reisikihk peale tuleb, on vahel pimeduseski kuulda kõrgel vihisevaid tiibu või kostab tähtede alt teeliste kurblik hääl. «Oota! Oota!» anub mahajääja kaaslasi. Või on see äkki parve juht, kes teistele innustuseks «Vasak! Vasak!» gaagatab?


Sel esmaspäevahommikul linnud rändama ei kipu, nende hääl ei kaigu pimedusest. Ka pärast seda, kui päikesevalgus läbi madalate pilvede vargsi maani jõuab, justkui oleks ta salakaubana sisse toodud, hakkab silma vaid mõni üksik parv.



Ka julgel kitsel on väledad jalad


Isegi Navesti poldril, selles lindude soojamaatee populaarses söögikohas, on vaikne nagu kriisiaegsel kinnisvaraturul. Paar peotäit parte, kes mind märgates prääksudes pagevad, pole just see, mida nädalavahetuse rodude järel ootaks.



Muidugi sulistab jõel ja sellesse suubuvatel kraavidel väikeste kampade kaupa veel palju sulelisi, kuid suurtest parvedest on asi kaugel. Ei mingeid puhkavaid hanearmaadasid. Binoklitorudest paistab luhal hoopis hulgaliselt kitsi, kes paari-kolmeliikmeliste


seltskondadena heina vitsutades talveks valmistuvad.



Kordamööda tõstavad kaberid pea ja uurivad, ega kedagi ohtlikku lähenemas ole. «Ma olen hulljulge mees, aga mul on väledad jalad,» näivad nad kuulsa narri Samuel Vesipruuli kombel mõtlevat.



Põgenema nad siiski ei kipu. Mis sellest fotoaparaadiga hiilivast kahejalgsest, kes põõsa taga pahkluuni vees solberdab ja arvab, et teda ei märgata, ikka karta! Las leotab oma saapad korralikult läbi, siis on graatsiliselt kaugemale kalpsamiseks veel aega küll, enne kui ta mõistliku pildistamiskauguseni jõuab.



Rahulike hüpetega eemaldub kolmik avara heinamaa keskpaiga poole, kus ta on kõikvõimalike segamiste eest paremini kaitstud. Kaks kitse, kes sadakond meetrit eemal mugivad, ei lase ennast sellest põgenemisest segada.



Ka sina, Populus!


Teisel pool välja kasvavate raagus leppade reast tõuseb selgelt esile kõrgem kuldne puudegrupp. Sel aastal on sügis sompus ja vihmane ning päris harva satub ette puu, kes oleks vahetanud rohelise kuue mõnd muud värvi rüü kui kollase vastu. Päikest pole ju eriti olnud ja seega ei ole puudel tarvidust sünteesida antotsüaa­ne, mis aitavad lehe rakustruktuuri tugeva kiirguse eest kaitsta.



Kui kased ei valmista selliseid pigmente kunagi ja värvuvad alati kollaseks, siis vahtratelt ja haabadelt ootavad inimesed enamasti just punakaid toone. Ometi hoiavad isegi nemad tänavu kullast kümne küünega kinni. Ka mainitud kolletava pundi moodustavad harilikud haavad, ladinakeelse nimetusega Populus tremula.



Tundub, et isegi okste vahel askeldavad linnud peavad värvikoodist kinni ega hakka erksate kleitidega edvistama. Kollase kõhualusega rasvatihane võib kaugelt vaadates lausa ise puulehena näida ning ega maltsveltlikult halli ja musta kandvad salutihasedki eriti silma torka.



Ent siiski: paar punast palli vilksatab kaseokstel, nagu oleksid need hakanud õunu kandma. «Tilks! Tilks!» kostab ubinaid meenutavate leevikeste nokast veidi metalne hääl. Seejärel lendavad nad edasi järgmise sookase harvade lehtede varju.



Päev on vahepeal tublisti edenenud ja puuvõrades võetakse järjest rohkem sõna. Eriti kaugele on kosta tiival rahvuslikku sinimustvalget ornamenti kandvate pasknääride käristamist, nagu ka «tšugtšigitšikki», mida ruuge orav suure haava otsas kuuldavale toob.


Käbikuningas kebib, pea ees, tüve mööda maa poole. Sujuvalt justkui mõni superagent, keda filmis laest nööri otsas alla lastakse, et ta «sisse­murdmiskindlast» ruumist salajase mikrokiibi või hinnalise kullast tordilabida pihta paneks.



Mille järele orav tuleb, jääb kahjuks selgusetuks, sest inimese seltskond on talle vastukarva. Tänitades vudib ta puu otsa tagasi, õnnistab mind ladvaoksalt veel mõne (ilmselt solvava) märkusega ja hüppab kõrvalpuule. Sealt vupsab loomake imelise kergusega edasi ning läinud ta ongi. Vilkalt nagu täht, kes ei kannatanud hommikuni oodata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles