Vaba mõte. Kallid külalised

Üllar Priks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu külje alla jääb linnake nimega Elva. Olen sellest paigast varemgi kirjutanud. Seal on mu vanemad ja seal olen ma kasvanud. Igati kaunis ja turvaline koht, kus inimeseks sirguda. Suvepäikeses sätendavad järvesilmad, liivaküngastel turritavad männitukad, suurte aedadega eramajad ja napp kuus tuhat inimest kogu seda ilu ja mõnu nautimas.

Mis seal salata, üksvahe oli Elva ka päris hinnatud kuurortlinn. Selline teistsugune. Pole seal ju silmapiiri taha ulatuvaid plaaže ja koidikuni muusikat prõmmivaid ööklubisid nagu näiteks Pärnus. Hoopis vaikus, rahu ja privaatsus keset kaunist loodust.

Just sellised tingimused meeldisid omal ajal kangesti Peterburi juutidest haritlastele. Mõelda vaid – jalutad parkmetsas oma sardellikujulist taksikoera ja korjad üksiti mõned kukeseened. Pärast haarad turult kotikese värskeid kartuleid ja tilli ning seni kuni toit rendikorteri pliidil podiseb, saad avatud verandal pisut oma poolikut teadustööd sirvida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles