Omavalitsuste finantsvõimekus radaril

Pirgit Lohk
, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

KOHALIKE OMAVALITSUSTE finantsvõimekus on praegu kõigi aegade suurim. Samas ootavad lähiaastatel ees katsumused, mille ületamiseks on vaja senisest enam fookustatud ja teadmispõhist finantsjuhtimist.

Viimane ülemaailmne majanduskriis tõstis teravalt esile vajaduse muuta riikide eelarvepoliitikat efektiivsemaks. Ühelt poolt on see vajalik makromajandusliku stabiilsuse ja kestlikkuse tagamiseks ning teiselt poolt finantsinstitutsioonides ja potentsiaalsetes investorites riigi kui usaldusväärse partneri maine kujundamiseks.

Riigi eelarvepoliitika on mitmetasandiline ning hõlmab nii keskvalitsust kui kohalikke omavalitsusi. Seetõttu on vaja osata hinnata ka omavalitsuste finantsseisundit ja selle kestlikkust.

Praegu käib avalike teenuste korraldamise detsentraliseerimine. See suurendab omavalitsuste vastutust maksumaksja raha kasutamisel ning kohaliku kogukonna rolli otsustusprotsessides kaasarääkimisel.

SELLEKS ET TAGADA tugev kohaliku tasandi valitsemissüsteem, mis suudab korraldada kvaliteetsete avalike teenuste pakkumist nii praegu kui ka tulevikus, on tähtsad omavalitsuste finantsseisundi hindamine ning finantsvõimekust kirjeldavate näitajate ja hindamismeetodite olemasolu. Ühtlasi võimaldab see nii keskvalitsusel kui kohalikul kogukonnal varakult tuvastada finantsraskustesse sattumise ohtu ning suurendada seeläbi avaliku raha kasutamise efektiivsust ja läbipaistvust.

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamine on mitmeosaline protsess, mis hõlmab nii finants- kui ka mittefinantsnäitajate analüüsimist, samuti nende omavahelise koosmõju ja vastastikuste seoste hindamist. Oluline on mitte teha ekslikke järeldusi üksikute näitajate põhjal, sest need on üksteisega seotud ning omavalitsuse finantstervist tuleb käsitleda kui tasakaalu nende näitajate vahel.

Näiteks ei viita suur netovõlakoormus automaatselt finantsraskustele, kui omavalitsusel on vajadus teha investeeringuid ning võimekus kaasata võõrkapitali. Selline tegevus võib hoopis parandada pikaajalist finantsplaneerimist rahakäibe tasakaalustamise ja põlvkondadevahelise panuse ühtlasema jaotamise kaudu. Seega tuleb vaadata kõiki näitajaid üheskoos.

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamiseks ja finantsraskustesse sattumise ohu varajases staadiumis avastamiseks kasutatakse 17 näitajat, mis jaotatakse kirjeldusvõime järgi viide kategooriasse: lühiajaline maksevõime, pikaajaline maksevõime, iseseisvus, paindlikkus ja kestlikkus. Näitajad valiti, lähtudes nende võimest kirjeldada kohalikke omavalitsuste finantsjuhtimise eripärasid ning nende kasutamisest varasemates uuringutes.

FINANTSVÕIMEKUSE hindamiskriteeriumide väljatöötamisel ja murdepunktide määramisel analüüsiti omavalitsuste finantsnäitajaid aastatel 2004–2016. Sealhulgas analüüsiti eraldi kõiki omavalitsusi, mida riik aastatel 2006–2015 saneeris.

Analüüsides omavalitsuste finantsvõimekuse dünaamikat, joonistub välja, et selle variatiivsus on sarnane majandustsüklitega, peegeldades aastatel 2004–2008 toimunud kiiret majanduskasvu (finantsvõimekus suurenes) ja sellele järgnenud majanduskriisi (finantsvõimekus vähenes). Alates 2011. aastast on märgata finantsvõimekuse taastumise märke ning viimaste aastate näitajad on liikunud järjepidevalt paremuse poole. Samal ajal on tunduvalt kasvanud omavalitsuste põhitegevuse tulud. 2016. aastal ületasid need reaalhindades esimest korda kriisieelse taseme.

Hinnates majandustsüklite mõju omavalitsuste individuaalsele võimekusele, saab välja tuua, et omavalitsused, mille finantsvõimekus oli suurem majanduskasvu aastatel, säilitasid oma positsiooni ka majanduslanguse aastatel ja vastupidi. Teisisõnu: majandustsüklite muutustel ei leitud märkimisväärset mõju omavalitsuste eristamiseks finantsvõimekuse alusel.

ANALÜÜSIDES omavalitsuste finantsvõimekust kategooriate kaupa, jääb silma, et kõige stabiilsemad on olnud lühiajalise maksevõime näitajad. See peegeldab omavalitsuste ühtlaselt head rahakäibe juhtimise võimekust. Pikaajalise maksevõime näitajad on võrreldes eelmise kategooriaga tunduvalt rohkem varieerunud, kuid on viimastel aastatel jõuliselt paranenud, andes tunnistust omavalitsuste kasvanud võõrkapitali kaasamise võimekusest.

Kui 2000. aastate alguses oli omavalitsuste finantsvõimekus iseseisvuse kategoorias kõige väiksem, siis pärast majanduskriisi on see liikunud järjepidevalt ülespoole, näidates omavalitsuste suurenenud võimekust iseseisvalt hakkama saada. Paindlikkuse näitajad on olnud läbi aastate ühed stabiilsemad ning on ka viimastel aastatel liikunud paremuse poole, mis näitab, et omavalitsuste võimekus reageerida ootamatutele finantsväljakutsetele on kasvanud.

Sarnaselt eelmiste kategooriatega järgivad ka kestlikkuse näitajad sama mustrit, olles majanduskriisi järel liikunud järk-järgult paremuse poole. Samas on kestlikkuse kategoorias üks väga tähtis näitaja põhitegevuse tulemi ja materiaalse põhivara amortisatsioonikulu suhe. Selle tase on endiselt liiga madal.

Sellest tõukub mure, et keskvalitsuse antavate investeeringutoetuste puudumisel suureneb risk, et omavalitsused ei suuda põhivara asendusinvesteeringuid teha. Niisiis on omavalitsustel vaja lähiaastatel kriitiliselt üle vaadata oma põhivara, eelkõige kinnisvaraportfell (hoonete amortisatsioonikulu moodustab 40 protsenti kogu põhivara amortisatsioonikulust), ning müüa või lammutada alakoormatud taristu, mille ülalpidamine on võrreldes sellest saadava hüvega ebaproportsionaalne. Samale murekohale on viidanud riigikontroll oma 2016. aastal avaldatud aruandes «Ülevaade omavalitsuste hoonestatud kinnisvarast ja selle haldamisest».

(Artikkel pärineb rahandusministeeriumi blogist.)

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles