Repliik. Vaikuse Viljandi

Marek Tiits
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Tiits
Marek Tiits Foto: Marko Saarm

Viljandi vaikus. Ma ei tea, võib-olla teile, põlised viljandlased, on see raske taluda. Võib-olla arvate te, et Viljandi vaikus on ängistav. Ma tõesti ei tea seda. 

Kolleeg kirjeldas hiljuti vaimukalt ja tabavalt, kuidas viljandlased vutimängul vaikisid. Oma meeskond oli võitmas lähirivaali, pinge oli laes, aga tribüünidel valitses ürgne Viljandi vaikus. Just nii sõnastas selle vaikimise vastasmeeskonna fänn.

See on sümboolne, see vaikimine. Minu silmis märgiline. Seda ma otsisingi. Selle järele ma siia mõne aasta eest tulingi. Mina vajan, ihkan ja armastan Viljandi vaikust. Olgu või vutimängul, mida ma, muuseas, ise iialgi vaikides vaadata ei suuda. Vajan vaikust enda kõrvale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles