Urmas Suik: Mina mustvalget pilti ei usu

Urmas Suik
, vaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

EESTI Rahvusringhääling on hakkama saanud kiiduväärt ettevõtmisega: ajal, mil riigi majandus allamäge veereb, on ta  toonud poliitikute valitsetavatele teleriekraanidele majandusinimesed. Oli ka viimane aeg.


Võib arvata, et rahvas on Reformierakonna Euroopa rikaste edetabelisse jõudmise lubadustes pettunud. Ja kust sa seda abi siis ikka otsid, kui mitte inimeste käest, kelle juhtimisel meie rahvuslikku rikkust luuakse ja kes selle loomise oludega kõige paremini kursis peaksid olema.



Ma ei ole eriti agar telerivaataja, aga viimasest ajast on meelde jäänud kaks saadet. Ühes võtsid Eesti majanduse teemal sõna pankur Indrek Neivelt ja endine riigikogu liige, nüüdne ärimees Meelis Atonen, paraku ikka pigem poliitikuna. Saates «Vabariigi kodanikud» oli ärimehi mitmelt alalt, alates ekspankur Jüri Mõisast ja lõpetades kinnisvara arendajatega.



Sellest reedeõhtusest otsesaatest jäi meelde muljet avaldav vestlus. Sõna said mehed, kes teavad, millest räägivad. Võib arvata, et nende jutt peegeldab tegelikku olukorda palju enam kui poliitikute lubadused.



MEENUB ÜHE endise poliitilise tipptegija vihje selle kohta, et poliitikule on ekraanile pääsemine suur õnn. Majandusmeestel ja -naistel ei ole vaja iseenda esitlemise pärast muret tunda ning nemad saavad tänu sellele olukorda palju objektiivsemalt kirjeldada. Ja seda on hea kuulda.



Minu arvates ongi Eesti poliitikute üks häda selles, et kui keegi väljastpoolt üritab poliitilise eliidi tähelepanu juhtida ühele või teisele möödalaskmisele, tembeldab too ta kohe paanikatekitajaks. Meenutagem teadlaste hoiatusi seoses pronkssõduri teisaldamisega või rahvusvaheliste pangainimeste hoiatusi seoses võimaliku majanduslangusega ja nendele järgnenud Eesti riigiisade vastulauseid.



Meie parteiliidrid eelistavad kuulata ja kuulda erakonnakontorites üles kasvanud ja ministeeriumi kabinettidesse kolinud nõunikke.


Meenub üks hävinenud partei, mille liige ma olen olnud, ent mille üle ma sugugi uhkust ei tunne. Selle partei komiteedes kasvatati instruktorite näol järelkasvu parteitööks ja majanduse juhtimiseks. Tõsi, tööpõld, kuhu neid suunata, on endisega võrreldes tunduvalt ahenenud. Järele on jäänud ehk vaid riigiettevõtete nõukogud ja partei käe all olevad ministeeriumid.



Need nõunikud tuleks hoopis rahva sekka elukogemusi hankima saata. Ehk ongi asi selles, et poliitilise eliidi hulka on sattunud liiga palju komsomolikasvatusega aktiviste?



EESTI POLIITIKUTE ja paljude ajakirjanike suurim vaenlane tundub olevat ettevõtja Tiit Vähi, kes endise peaministri ja minu arusaamist mööda majanduse tipptegijana on võtnud vaevaks Eestis valitseva olukorra kohta arvamust avaldada. Temaga võib olla nõus või mitte, aga elame ju vabal maal, kus kõik ei peagi ühtmoodi mõtlema.



Sama kehtib soomlase Paavo Lipponeni kohta. Kui gaasitrass, mille siunamine meie poliitikutele kohustuslik tundub olevat, läheb Soome territooriumilt läbi, on üsna mõistlik, et asjal hoiab silma peal soomlasest tipptegija, kes Lipponen kahtlemata on. Teda pole vaja tingimata reeturiks sõimata. Juhul kui see trass kulgenuks läbi Eesti vete, mis vahepeal täiesti aktuaalne oli, tulnuks leida vaatlema üks eestlane.



Esmaspäevasest «Eesti Päevalehest» sai lugeda, et Lätigi hakkab finlandiseeruma. Ajakirjanike arvates on äraandja ka NATO endine peasekretär, Sir George Robertson.



Öelge palun, kelle laulu Angela Merkel laulma peab, kui tema rahvas gaasi vajab! On alles lugu: keegi üritab tervet Euroopat oma tahtmise järgi rääkima panna!



MINA OLEN PIGEM nõus Tiit Vähiga, kes on Eesti välispoliitika suhtes üsna kriitiline. Teada on ka see, et mitme meie poliitiku tähtsaim teade rahvale on, et ega venelastel niikuinii gaasi jätku ja Saksamaa saab armetult petta.



Ausalt öelda võiksid nad selle jutu oma teada jätta. Mind huvitab hoopis enam, mida riigikogulased ise eesti rahva heaks teha suudavad.



Arvan, et riigikogu liikmetel ei ole mõtet maksumaksja kulul Valgevenes, Birmas, Ukrainas ja mujal maailmas Che Guevarat mängida, püüdes neisse maadesse demokraatiat importida. Gruusia on küll erijuhtum — venelased on seal kahtlemata agressorid olnud ja see, millist rolli Gruusia mängis, vajab veel selgitamist.



Ometi on kas või sellele teemale viitajad, rääkimata küsijatest ja kahtlejatest, mõnelt meie poliitikult vene agendi templi külge saanud. See meenutab jällegi hingusele läinud režiimi. Mäletate ju küll: kes ei ole meie poolt, on meie vastu.



MUUSEAS, MINA ei ole päris kindel, kas ühe demokraatliku ja vaba maa territooriumile, nagu Gruusia end afišeerib, sobivad massimõrtsuka Stalini muuseum ja ausammas. Olen näinud fotosid Gori linnas asuva täies hiilguses Stalini ausamba ja viitadega, mis selle juurde juhivad.



Ka Soomes Tamperes on jäädvustatud Lenini mälestus. Venemaa, kes samuti end Euroopasse pürgijana üritab reklaamida, demonstreerib endiselt Lenini kui Venemaa suurkuju mausoleumi Moskvas.



Võrdlusena võiks püstitada küsimuse: mis juhtuks Euroopas, kui Austriasse Braunausse üritataks püstitada ausammas seal sündinud sõjakurjategijale Hitlerile?



Loomulikult on see iga rahva enda asi, keda ta oma ajaloos austab, aga mina selliseid ausambaid ja muuseume vaatamas ei käi. Mõni aasta tagasi keeldusin, kui giid üritas meie grupile Viinis Nõukogude sõduritele pühendatud mälestusmärki näidata.



Ka Eestile ei saa keegi ette kirjutada, milliseid ausambaid me püstitame ja milliseid näha ei taha. Ausambasõda pole meile võõras ja tuleb välja, et probleemiks on ka kujutis, millisena seda väljastpoolt nähakse.



TÕEPOOLEST, kahepalgelisus pole kuhugi kadunud. Manala teele läinud austerlast Jörg Haiderit ei tahetud Brüsselis näha, küll aga sobib Euroopa koridorides suhelda kommunistidega, kes mingilgi moel pole oma eelkäijate tegevust kahetsenud.



Lõpuks on Eestil läinud hästi selles mõttes, et mitte ühelgi linnal peale Tallinna pole õnnestunud saavutada sellist võimu, et vaid üks partei kontrollib olukorda. Üks tark mees on öelnud, et võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub teda absoluutselt.



Ei ole üldse tähtis, kuidas seda parteid nimetatakse. Loodetavasti ei sünni meil erakonda Ühtne Eestimaa ning pealinna valijate tahe järgmistel valimistel muudab ka olukorda Tallinnas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles