Hüperkineetiline «Päästik põhja» (oeh, kas pealkirju peab ikka tingimata tõlkima?) viib sellest ajast kolm aastat edasi ühte Bostoni hüljatud laoruumi aastal 1978. Sellegipoolest on tehniliselt tegemist briti filmiga, mis filmiti Brightonis ja mis ei ole päris kindlasti tüüpiline film.
Põhimõtteliselt on kõrvale jäetud kogu võimalik süžeeliin ning keskendutud pelgalt poolteist tundi kestvale finaalile, kus tulistatakse ohjeldamatult, laskemoonavaru ei saa kunagi otsa ning olulisemad tegelased saavad tabamused hakatuseks õlga või kätte. Antud juhul on tegemist ristandiga Tarantino «Resevoir Dogs’ist» ja absurdikomöödia «Naked Guni» triloogiast, Sam Peckinpah’ suurepärased vesternid on kindlasti režissöörile kustumatu mulje jätnud. Kangelasi pole, kõik on antikangelased.
